Kahe maailmasõja vahelisel perioodil kasvas püüdlus puhtuse, hügieeni ning värskes õhus viibimise poole. Modernismiga kaasnes idee, et inimesed pidid saama palju päikesevalgust ja D-vitamiini, see vähendaks haigestumisi, näiteks tuberkuloosi. Väliujulad ja rannad, mis siinsetel aladel olid kasutatavad vaid paari kuu jooksul aastast, olid rahva seas populaarsed. Ujumisbasseinid Tartus, Viljandis, Haapsalus, Elvas, Tallinna külje all Nõmmel ning vanalinnas on paar põnevat ja vähemtuntud näidet 1920. ja 1930. aastatel rajatud supluskohatest. Siseujulaid tol perioodil Eestisse praktiliselt ei rajatudki (seda küll ühe sauna juurde kuulunud erandiga).
Pööningu kevadnumbris nr 1 (36) / 2023 kirjutame supluskultuuri populaarsusest ning ujulate rajamisest 1920.–1930. aastatel.
Autor: Karin Lumiste
Fotod: Eesti Arhitektuurimuuseum, Eesti Rahva Muuseum, Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA, Tallinna Linnamuuseum, Tartu Linnamuuseum, Viljandi Muuseum
