Siia koju sisse astudes on tunne, et olen eksinud sajandiga. Näib, nagu oleks üks möödunud sajandi keskpaiga korter pitseeritud ja nüüd taas avatud, kusjuures toataimed on müstilisel kombel pika talveune üle elanud. Lähemal vaatlusel see hõllandus hajub – korter siiski ei ole sisustatud rangelt ühe stiili või kümnendi järgi.
Hoone, mille viimasel korrusel korter asub, on ehitatud 1959. aastal. Aasta hiljem sündis selle korteri esimeste omanike poeg, kes elas oma perega siin kuni 2020. aastani, mil korter praegusele perenaisele müüdi. Viimase arvates oligi see üks korteri suurimatest võludest. Kuna tegemist on olnud ühe perekonna armastatud ja hästi hoitud koduga, oli sisse astudes kohe õige ja kodune tunne, mis sest, et uue perenaise sisekujunduseelistused erinesid mõnevõrra senisest, möödunud aegade vaimus tehtud ruumikujundusest. Üks asi on eelmisel ja praegusel omanikul siiski ühine: mõlemal on palju sõpru, kes hea meelega käed külge löövad.
Pööningu sügisnumbris nr 3 (39) / 2023 külastame üht nostalgiahõngulist linnakorterit.
Autor: Mia Maria Rohumaa
Fotod: Patrik Tamm
