Need salapärased pööningud!
Heli Nurger
Eesti keeles on keskalamsaksakeelset päritolu sõnale pööning mitmeid vasteid: muhulased kasutavad sõna elupealne, Harjumaal on räägitud toapealsest. Igal juhul on olnud tegemist panipaigaga, kus hoiti kas heinu, ja seda ka maja soojustamise eesmärgil, või kasutusest kõrvale jäänud esemeid. Seetõttu on pööningud vanavarahuvilisele tõelised aardelaekad.
Minu elus on olnud kolm pööningut, kuhu olen igatsenud, ja neljas, mis mind on inspireerinud. Lapsepõlvekodu pööning 1970ndatel ehitatud eramajas sisaldas asju meie enda perekonna lähiminevikust: väikeseks jäänud lasteriideid, mänguasju, raamatuid, koolivihikuid ja õpikuid, defitsiidiajal tagavaraks ostetud asju. Sellele pööningule pääsemine tähendas pääsemist iseenda juurde. Vanavanemate pööningud sisaldasid esemeid ka nendelt kaugematelt sugulastelt, kes ammu surnud ja kel nende majapidamistega mingisugust pistmist oli olnud, või vanatädide-onude lapsepõlveasju, ning meie vanemate ja onude lapsepõlveasju. Need pööningud viisid iseendast kaugemale, kuid samas nende lugude juurde, mis meie olemasolu rohkemal või vähemal määral mõjutavad.
Pööningud on elu ja mälestuste alalhoidjad. Nad lubavad unustada, et siis jälle meelde tuletada. Ja mis on tänapäeval, ajal, mil pööningud välja ehitatakse, nende aseaineks? Kas psühhoteraapia, holistiline teraapia ja meditatsioon?
Ajakirjale nime otsides olin kõik oma elu pööningud unustanud. Minu seitsmeaastane laps pakkus selle nime välja – ka talle lähevad pööningud korda. Ja ma mõistsin, et pole paremat nime: pööningud on ainult vanadel majadel, just neil, millest oma ajakirjas räägime; pööningult leiab väärtuslikku vanakraami, just seda, mida esitleme; ja pööning on tore ammuse kasutusega eestikeelne sõna.
Käesoleva loo juures on pildid minu neljandast, inspireerivast vanatädi pööningust, kuhu teinekord, kui sugulasi palju kokku oli tulnud, majutati lapsed. Sinna viis liiga järsk trepp, mis siiani veidi hirmu tekitab, aga see põnevus neist kordasätitud asjadest! Suur tänu tädi Enele nende mälestuste hoidmise eest.
-
- … omaaegset klassikalist lektüüri. Elise oli suur lugeja, tema raamatuid lugesid ka teised küla lugemishuvilised.
-
- Adra talu vanaperenaise Elise tikitud seinavaip, mille kohta tema abikaasa Hermann tavatses öelda: „Näe, sedasi tõin mina omale naise majja.“
-
- Nõukogudeaegsed telefonid.
-
- Hubane lugemisnurgake pööningu vintskapi all ja …
-
- Köögitarbed pööningul.
-
- Elise ja Hermann vaatavad fotodelt oma pööningule.
-
- Pööningu põrandad on kaetud vanaperenaise valmistatud käsitöövaipadega. Seinagobelääni Kronborgi lossiga saatis Elise vend Eduard õele Rootsist, kui oli pärast 1944. aasta põgenemist esimest korda kodustega ühendust saanud.
-
- Uhke kaal talukaupade kaalumiseks.
-
- Adra talu vanaperenaise Elise tikitud seinavaip, mille kohta tema abikaasa Hermann tavatses öelda: „Näe, sedasi tõin mina omale naise majja.“ Elise õemehe, mööblitisler Jüri valmistatud kapp. Rippumas hõbedane kühvel ja hari „joodulaua“ pühkimiseks.
-
- Elise emale Liisole kuulunud kirikus käimise käekott ja vanaperemees Hermanni rahakott koos Eesti Vabariigi algusaegade rahatähtedega.
-
- Elise vanematekodust pärit seinakell.
