Esimesed pilvelõhkujad kerkisid Chicagos, kui linna pärast suurt tulekahju uuesti üles ehitama hakati. 1889. aastal valmis multifunktsionaalne kõrghoone Auditorium Building ning 1893. aastal 16-korruseline Monadnock Building. Edasi tuli terve rodu järjest kõrgemaid pilvelõhkujaid. New Yorgi populaarsemaid ehitisi Chrysler Building valmis 1930. aastal ja sellel oli juba 77 korrust.
Et Eestis oli päris pilvelõhkujate ehitamine probleemne, siis ilmus pilvelõhkujate teema kõigepealt hoopis teatrisse: 1922. aastal tõi Paul Sepp lavale etenduse „Ants Pilvelõhkuja põrgusõit“. Ajalehes Põhja Kodu ilmus 1925–1926 järjejutuna Ernst Reda modern-romaan „Pilvelõhkuja“. Võluv sõna „pilvelõhkuja“, millest õhkus moodsa maailma progressi-unistust, sai Eesti meedias silmapaistvalt laia leviku. Pilvelõhkujateks hakati Tallinnas nimetama 6- ja 7-korruselisi maju, mujal Eestis aga võis selle nimetuse teenida ka 2- või 3-korruseline maja ning sageli kasutati seda ka iroonilises võtmes (millest teinekord ei puudunud kadedusenoodike). „Pilvelõhkuja“ mõiste hakkas Eestis seostuma moodsa ärihoone ilmega laiemalt, tunnusteks modernne arhitektuur, ärifunktsioon (pank või kauplused), mida peegeldasid suured vitriinaknad ja reklaamkirjad fassaadil. Tähelepanuväärne, et kirikutorne ja tuletõrjehooneid, mis füüsiliselt märksa kõrgemad olid, ei nimetatud kunagi pilvelõhkujateks.
Pööningu suvenumbris nr 2 (38) / 2023 pürgime kõrgustesse ning tutvustame Eesti 1920.–1930. aastate pilvelõhkujaid ja nende (kuri)kuulsaid omanikke.
Autor: Karin Hallas-Murula
Fotod: Digar, Eesti Arhitektuurimuuseum, Eesti Rahvusarhiiv, Dr Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseum, Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA, erakogu
