Saaremaal asuva Tõlluste mõisa lustimaja on kultuurimälestiste riiklikus registris võetud arvele kui Tõlluste mõisa aednikumaja. Aga vaevalt et see hoone kunagi just aednikuelamuks ehitatud on. Kohapeal on seda varasematel aegadel kutsutud hoopis lustuseks (< alamasaksa lusthus), seega siis lusthooneks, kuid sedagi mitte niivõrd aiamaja või -paviljoni, kuivõrd ikkagi külalis- või, nagu mõnes mõisas selliste kohta ju ka vahel öeldi, kavaleridemaja tähenduses. Valmiski on sinane kahekorruseline ehitis saanud ligi kaks kümnendit hiljem kui härrastemaja ise – nii võib ühelt selle tagaseina müüritud kivilt lugeda välja aastaarvu 1764 ja ühelt aknapiirdelaualt, mis seal viimase restaureerimise ajal lahti võeti, leiti aastaarv 1766. Et see hoone kerkinudki just külalistemajaks, tunneb ära nii mõnestki detailist. Aga nagu Saaremaal ikka: oma arhitektuurilise üldilme poolest mõjub see lustus just sellisena, nagu poleks ei seda ehitada lasknud mõisahärra ise ega ka ükski talle tööle tulnud ehitusmeistritest mingit moodsamat arhitektuurijoonist või -raamatut oma elu jooksul üleüldse näinudki. Ent eks sellisele kangekaelsele kinnipidamisele kõigest sisseharjunust terve selle saare võlu ja veetlus suures osas ju põhinebki.
Pööningu suvenumbris 2 (20) / 2020 kirjutab arhitektuuriajaloolane Ants Hein Tõlluste mõisa lustusest.
Autor: Ants Hein
Fotod: Rasmus Jurkatam
