Eesti ajaloolises kulinaarias on põhjapoolsed jõujooned esmapilgul vähem märgatavad kui saksa- või venepärased mõjud. Samas jättis just kuulsa Rootsi koka Anna Christina (Kajsa) Wargi kogu Euroopas laineid löönud kokaraamatu 1781 eesti keeles ilmunud tõlge siinsesse keedukunsti sügava jälje. Tõsi, esialgu ulatus see mõju vaid peenema seltskonnani, kuid talurahvaski võttis soomlastelt ja rootslastelt eeskuju. Uusi maitseid ja kombeid õpiti aga tundma mitte valge linaga kaetud peolauas, vaid igapäevasemas miljöös naaberrahvastega suheldes.
Eesti põhjarandlaste põliseks kalapüügialaks on olnud Soome lahe saared ja Soome skäärid. Vanemad teated eestlaste Soomes kalalkäimise kohta ulatuvad 16. sajandisse ja see komme kestis 19. sajandi lõpuni. Igal külal olid kindlad kalastuspaigad, nii sõideti näiteks Virve külast Kuuskari saarele ja Viiburi kanti, Pedassaarelt Preiskeri saarele jne. Hooajaks sõitis püügipaikadele tavaliselt terve küla rahvas, nii mehed kui naised.
Retkedele küpsetati kaasa erilisi soomepäraseid õhukesi auguleibu, mida kuivatati toas lae all. Auguleib (sm reikäleipä) on iseloomulik eeskätt Lääne-Soome toidukultuurile ja seda müüakse ning süüakse Soomes ka tänapäeval. Viinistu kalureil oli komme kodurannale jõudes panna kogu Soomes üle jäänud või paja sisse, kuhu lisati ka leivatükikesi. Niiviisi saadud segu viidi vaagnates kodustele „tuulelisena“ (sm tuliaiset – külakost).
Pööningu talvenumbris nr 4 (34) / 2022 kirjutame põhjanaabrite mõjust meie toidukultuurile ning sõbrakaubandusest.
Autor: Anu Kannike
Illustratsioonid: Eesti Kunstimuuseum, Eesti Meremuuseum, Eesti Rahva Muuseum, Virumaa Muuseumid SA, Eesti Kunstimuuseum, Wikimedia Commons
