Šellaklakk oli peamiseks mööbliesemete viimistlemise vahendiks 20. sajandi alguseni, mil sünteetilised lakid selle aegamisi välja vahetasid. Kuigi viimased on lihtsamini kasutatavad, vähem tundlikud kriimustustele, niiskusele, alkoholile ja kuumusele, on šellak eelkõige ajaloolise mööbli viimistlemisel siiski jätkuvalt oluline.
Šellakit on erinevat tooni – pleegitatud, kollane, oranž, rubiinpunane jt –, kuid eseme pinnal jääb see alati läbipaistev.
Šellaklakk kuulub piirituslakkide hulka, mis tähendab, et laki saamiseks tuleb vaigu helbed lahustada etüülalkoholis ehk piirituses. Vana viimistluse määramiseks soovitatakse sageli eseme varjatud küljel katsetada piiritusega hõõrumist, sest nii hakkab piirituslakk tasapisi sulama.
Šellaklakiga kaetud ese on küll iseloomuliku sametise läikega, kuid on kasutamisel tundlik niiskusele, kuumale ja alkoholile. Sagedasemad kahjustused pinnal on valged ringid (kuum tass, vaas jmt) või laigud (pritsmed, veeloigud jmt). Positiivne piirituslakkide puhul on nende võime suhteliselt hõlpsalt „ellu ärgata“ ehk enne kui hakata kõike piirituskompressiga eemaldama, võib proovida uue õhukese lakikihi pealekandmist. See toimib tavaliselt juhul, kui kahjustus pole liiga vana ega väga sügav.
Pööningu sügisnumbris nr 3 (39) / 2023 kirjutame šellak- ja piirituslakkidest, nende äratundmisest ning taastamisest.
Autor: Tuuli Trikkant
Fotod: Restaureerimis- ja digiteerimiskeskus Kanut, autori kogu
