Iga inimese elus saabub päev, mil ta hakkab huvi tundma oma esivanemate vastu. Perekonnaalbumid kui põlvkondliku järjepidevuse verstapostid annavad rohkelt informatsiooni ja väärtustavad elu sündmusi. Vaadates vanu fotosid saame tuttavaks inimestega, keda pole küll näinud, aga kellel on siiski suguvõsa loos oma roll. Minu õpetajaks fotode uurimise alal on mu 94-aastane onunaine, kes igal aastal jõulude ajal võtab kapist välja kõik fotoalbumid ja meenutab käidud radu ning kaasteelisi.
Fotodele trükitud, kirjutatud või pimetrükis sisse pressitud tekstiline info on oluline ülesvõtte aja ja koha määramisel. Seepärast ei tohiks fotosid, mille tagaküljel on tekst, albumisse kinni liimida, vaid need tuleks kinnitada fotonurkadega. On imekspandav, kui põhjalikult on sajandivanused fotograafid oma ateljee asupaika ja nimetust väärtustanud. Toon näitena oma esiemade foto aastast 1914. Foto alläärde on pressitud templid, ateljee nimetus ja linna nimetus Gatšina. Foto pöördel annab juugendstiilis naisenäo ja taimornamentikaga kujundus meile teada, et tegemist A. O. Borisova fotostuudioga, mis on saanud 1907. aasta näitusel hõbemedali. Järgneb kaks ateljee aadressi. Esimene neist asub Gatšinos Ljutsevskaja 67, täpsustusega, et mainitud tänav asub Bombardskaja ja Mihailovskaja tänavate vahel. Teiseks aadressiks on märgitud datša Tuutaris (vn Дудергоф), mis oli ajalooline kihelkond Ingerimaal. Käsikirjaline tekst „Liina Karttunen sylissä“ on minu ema poolt kirjutatud ning annab tunnistust sellest, et beebi vaarema süles on minu vanaema Liina.
Pööningu suvenumbris nr 2 (38) / 2023 tutvustame 1950.–1980. aastatel levinud fotoalbumite tüüpe ning anname soovitusi albumite korrashoiuks.
Autor: Tulvi-Hanneli Turo (Konserveerimis- ja digiteerimiskeskus Kanut)
Fotod: autori kogu
