„Täna on mul Sinule üht väga rõõmsat sõnumit kuulutada. Ma olen nimelt oma „Kooli lugemise raamatu” esimese jao müümisest ja teise jao kirjastada andmisest 2500 rubla teeninud ja endale Uue-Vändras 5000-rublase päriskoha ostnud. Aprillis kolin ma sinna. Nii ilusat kohta kui Kurgja on, olen ma harva näinud. Ta on täitsa metsa sees Pärnu jõe mõlemal kaldal… Paik on suurepärane, igalt poolt metsaga piiratud, ka minu krundi peal on ilus mets…”
(katkend C. R. Jakobsoni kirjast oma pruudile Julie Thalile 17. jaanuaril 1874.)
Kurgja on maaliline tänapäevalgi. Koht on vana: esimesed asustuse jäljed siin pärinevad juba nooremast kiviajast. Kohanime Kurekkulle on esmakordselt mainitud 1515. aastal, 19. sajandiks oli sellest saanud Kurgjõe, nimi tuleneb ilmselt rohkete kurgede pesitsemisest jõeaasadel.
Pärisorjuse ajal asus jõe kaldal kaks vakutalu: Kurga-Tõnise ja Kurga-Hansu. 1865. aastal ostis Jurri Luberg Uue-Vändra mõisnikult Kurga-Tõnise talu, temalt omakorda kümmekond aastat hiljem Vändras vallakirjutajana töötanud C. R. Jakobson. Talu suurus oli toona 228 vakamaad ja 17 kamma (ligikaudu 85 ha), hinnaks 5000 rubla. Kurga-Tõnise talu anti üle jüripäeval, ametlik „Talluasemme Kauba-Kontraht” sõlmiti 1875. a septembris. Lepingus on talu nimetatud juba Kurgja-Linnutajaks. Nime kohta on arvamusi mitu: kas on taas saadud ainest jõe ääres pesitsevatest lindudest või kannab Linnutaja nimi endas ärkamisaegset talurahva (eeskätt aga Jakobsoni enese) vaimukõrgustesse sirutavat mõttelendu.
Värskelt naitunud noorpaari Carl Roberti ja Julie eesmärgiks oli kujundada uuenduslik ja eeskujuna toimiv talu, kus oma teadmisi põlluharimisest ja karjakasvatusest katsetada, põllutööõpilasi võtta ning omandatud kogemusi teistega jagada. Teadupärast pidas C. R. Jakobson just põllumajandust riikide majanduse ja Eesti tuleviku aluseks ning ülistas talupoja seisust.
Need plaanid tähendasid suurel hulgal tööd: kirjanduse uurimist ja läbitöötamist, uute taluhoonete ehitamist, talu majandamist – palju tööd ja vaeva.
C. R. Jakobsoni visand uuest elumajast. Tänapäeval ammutavad paljud kodu kujundamisel inspiratsiooni arhitektuuri- ja sisustusajakirjadest, ent seda tehti ka juba 140 aastat tagasi: Jakobsoni kodust on leitud hulgaliselt ajalehti ja –kirju, kust ta maja ehitamiseks ideid sai. (Repro: C. R. Jakobsoni Talumuuseum)
Elumaja oli talu viimasena rajatud hoone, ehitamist alustati C. R. Jakobsoni eluajal. Maja kavandas Jakobson ise, see oli plaanitud ruumi- ja valgusküllasena. Elamu pidi valmima 1882. a suvel, kuid peremehe surm seiskas ehitustööd. Selleks ajaks oli elumajal katus peal, alumise korruse saalis valmis Riiast toodud kividest kahhelahi ning kõrvaltoas kamin. Kogu maja väljaehitamine lõpetati alles 1956. aastal.
Suur koormus mõjus Jakobsoni tervisele kurnavalt ning 1882. aastal suri ta kõigest 41-aastasena kopsupõletikku.
Peale C. R. Jakobsoni surma jäi abikaasa Julie kolme väikese tütrega üksi ning talu sattus raskesse majanduslikku olukorda. 1884. a müüdi see võlgade katteks oskjonil ning perekond tõsteti järgmisel aastal välja. C. R. Jakobsoni poolehoidjate ning sõprade-sugulaste abiga osteti talu 1886. aastal perekonnale siiski tagasi. Elumaja ehitati nii palju valmis, et pere sai sisse kolida, Jakobsoni lesk ja tütred pidasid talu jõudumööda ligi seitsekümmend aastat.
C. R. Jakobsoni lesk Julie koos tütardega.
On teada, et Julie Jakobson oli väikest kasvu, kuid südikas naisterahvas. Heitlik saatus pani naise õlule suure koorma: peale abikaasa surma pidi ta jätkama pooleli jäänud talu ehitamist, tulema toime raske talutööga, kasvatama üksi kolme tütart ning võitlema oma kodu nimel.
Isa mälestust kalliks pidavad tütred pühendasid kogu oma elu kodutalu teenimisele ning mehele neist keegi ei läinudki. Ei ole teada, kas ei leidnud nad ümberkaudsete talupoegade seast väärilist kosilast, ei tahtnud, et Linnutaja pereringist välja läheks, või oli see omavaheline vaikimisi kokkulepe hoida kokku ja pidada ühiselt ülal isakodu.
(Foto: C. R. Jakobsoni Talumuuseum)
1948. aastal sai Linnutaja talust C. R. Jakobsoni Talumuuseum, selle esimeseks muuseumidirektoriks oli Jakobsoni tütar Linda Jakobson. Rohkem töötajaid muuseumil esialgu polnudki.
Tänapäeval on Linnutaja on ainuke omasugune muuseum Eestis, majandades praegugi taluna: seal peetakse loomi, mesilinde, tegeletakse aiapidamisega; toimuvad teemapäevad ja õppeprogrammid, uude rehetuppa on rajatud söögikoht. Suvel toimuvad Kurgjal teatrietendused, perepäevad ja ekskursioonid.
Elumaja vaatetorn sai enne Esimest maailmasõda pikselöögi ja seisis kasutuseta kaua – Julie Jakobson ei lasknud äikese kartuses torni enam taastada. Praegune torn on ehitatud algse järgi muuseumi tegevusajal, 1980. aastatel.
Jahu-ja saeveski (ehitatud 1879. a) jõepoolses osas on lüüsiruum kahe turbiiniga. Palgid läksid mööda kaldteed ketiga, mida keris vesiratas, jõest otse saeveskisse, hoone teisest otsast saadeti mööda kaldpinda lauad alla. Jahuveski töötas kõrgperioodil kolme paari kividega ning Kurgja veski heast püülist räägib rahvas veel praegugi. Jahuveski otsas olid alumisel korrusel veskiliste ooteruumid, teisel korrusel möldri eluruumid. Sae- ja jahuveski oli talu üks tulusamaid ettevõtmisi ning aitas perekonna võlakoormat tublisti vähendada.
Vana, paremal jõekaldal asunud saun hävis tulekahjus, uus saun-pesuköök ehitati praegusesse asukohta 1877. aastal. On teada, et C. R. Jakobson oli suur saunasõber. Tõenäoliselt on peremees sauna, nagu ka teised taluhooned, ise kavandanud. Hoone on tavapärasest talusaunast üpris erinev: see on poolitatud ebatüüpiliselt mööda pikitelge, ühes pooles asub köök, teises pooles olevasse leiliruumi pääseb läbi kahe toa. Ilmselt elas C. R. Jakobson oma viimased eluaastad koos perega just siin saunas.
Vasakule jääb C. R. Jakobsoni projekti järgi ehitatud karjalaut, kus paiknesid koos tall, sigala, lamba- ja lehmalaut, karjaköök, piimakambrid. Hoones oli ka kaev, et kohapeal loomasööta valmistada. Piimakambrites asusid Soome eeskujul seadmed või ja juustu valmistamiseks. C. R. Jakobsonil oli kavas avada piimatalituskool, mis pidi saama näidiskooliks. Taamale jääb uus rehi-kuivati, mis valminud samuti peremehe projekti järgi.
Uhke kahhelahi elumaja allkorrusel sai valmis juba C. R. Jakobsoni eluajal. Praegu on majas muuseum. Seal olev ekspositsioon on säilinud 1980. aastatest ja on vaatamisväärsus omaette – selliseid nostalgiahõngulisi näitusi moodsal digiajastu-Eestimaal enam palju ei leia.
C. R. Jakobsoni töölaud. Siin on mõeldud lennukaid mõtteid ja tehtud suur tegusid.
Linnutaja talu linnulennult. Praegune haljastus pärineb suuresti hilisemast, muuseumi ajast. Jakobsonide istutatud on tarbeaia viljapuud ja jõe paremale kaldale, endise taluaseme lähedusse jääv võimas kaheharuline pärn. Oma esimesel abielukevadel tõi noorpaar lähedalolevast metsast koju kaks väikest pärnapuud, mis kokku ühisesse istutusauku istutati – üks Julielt ja teine Carl Robertilt. Neist pidi saama kasvades võimas sümboolne kahe haruga pärn, mille juured ja tüvi oleksid koos, aga ladvad eralduksid kõrguses.
Autor: Karola Mursu
Fotod: Rasmus Jurkatam, C. R. Jakobsoni Talumuuseum, Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseum
Artikkel ilmus esmakordselt Pööningus nr 1 (6) / 2017.
Et huvitavaid lugusid ikka jätkuks, telli Pööning koju käima!
Ajakirja saab tellida siit: https://tellimine.ee/est/pooning-11791 või telefonil 617 7717 (Express Post).
Pööningu varasemaid numbreid saab tellida toimetusest e-posti aadressil toimetus@ajakiripooning.ee
