Kumu kunstimuuseumi vanema Eesti kunsti uus püsinäitus „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“ tutvustab meeskunstnike kõrval mitmeid 19. sajandi vähetuntud naisautoreid. Üks neist on Sophie Julie von Ungern-Sternberg (sündinud von Wahl, 1824–1917), kes on näitusele jõudnud mitme teosega ja paistab eriti silma oma biidermeierlike mõisavaadetega.
19. sajandi naiste ja neidude loomingust on tänapäevaks teada väga vähe, sest nende teosed on muuseumidesse jõudnud juhuslikult ja väikeste kildudena. Samas oli Sophie-suguseid joonistavaid ja maalivaid naisi kindlasti palju, sest joonistamist peeti tütarlastele sobivaks tubaseks ajaviiteks ja see kuulus iga aadlineiu haridusse. Joonistavate-maalivate balti aadlinaiste fenomen oli seetõttu märksa laiem, kui me täna ette kujutame. Usuti, et kunstiga tegelemine kujundab head maitset, arendab naiselikku ilumeelt ja toetab näputööoskusi. Levisid spetsiaalselt naistele mõeldud eeskuju- ja mustrilehed, mida võis kasutada nii joonistustundides kopeerimiseks kui ka näiteks tikkimismustritena.
Kunstiga tegelemine omandas naiste jaoks 19. sajandi vältel veelgi suurema tähtsuse, sest just õpetaja ja sealhulgas ka kunstiõpetaja amet oli balti aadlinaiste üks väheseid ühiskondlikult aktsepteeritud karjäärivalikuid. Ka Sophie elu- ja haridustee algus jääb sellesse põnevasse etappi, mil Eestis kerkivad esile esimesed professionaalsed naiskunstnikud.
Sophie Julie von Ungern-Sternberg sündis 1824. aastal Tartus Carl Gustav von Wahli ja tema naise Martha noorima lapsena. Samal aastal sündis ka Eesti esimene professionaalne naiskunstnik Julie Hagen-Schwarz, kelle elutee oli suures osas samuti seotud Tartuga. Mõlema hariduslik taust räägib selget keelt sellest, et Tartu akadeemiline õhkkond ja 1802. aastal taasavatud ülikooli olemasolu mõjutasid meeste kõrval positiivselt ka naisi, kes sel ajal veel pärisüliõpilasteks ei pääsenud. Ülikooli ja selle juures tegutsenud joonistuskooli lähiringi kuuluvatele naistele oli kättesaadavam ka siin pakutav kunstiharidus. Kui Julie Hagen sai esimesed kunstitunnid oma isalt, ülikooli joonistusõpetajalt August Matthias Hagenilt, siis Sophie peamiseks kunstiõpetajaks kujunes Hageni järglane selles ametis, kunstnik Woldemar Friedrich Krüger.
Päritolult eestlane ja aidamehe poeg, sattus Krüger lapsena Raadi mõisas tulevase kunstimetseeni Karl Eduard von Lipharti mängukaaslaseks ning sai Liphartite perekonna toel suurepärase kunstihariduse. Ta tegutses Tartus aastakümneid tütarlastekooli ja ülikooli joonistuskooli õpetajana ning andis eratunde. Sophie kuulus Krügeri tuntumate aadlisoost eraõpilaste hulka. Krüger vahendas talle eeskujulehti nii oma isiklikust kui ülikooli joonistuskooli kogust ning võimaldas ka Raadi mõisa kunstikogusse kuulunud maalide kopeerimist. Viimane oli kahtlemata privileeg, mis sai osaks üksnes Krügeri aadlisoost õpilastele.
Teine mõjukas isik Sophie haridusteel oli tema mitmekülgsete huvidega inglannast ema Martha Bates, kelle tutvusringkonda kuulus ka saksa kultuuri suurkuju Goethe. Ettevõtlik Martha korraldas 1840–1841 suurejoonelise Euroopa-reisi, et hoolitseda oma 15-aastaseks saanud tütre hariduse ja silmaringi eest. Kuna sel ajal ei võinud naised reisida ilma meessoost saatjata, kutsus Sophie ema reisile kaasa ülikooli itaalia keele lektori Amadeo Buraschi. Eestist mindi teele aurikul Storfürsten, mis oli alles 1837. aastal alustanud regulaarset liiklemist Tallinna ja Helsingi vahel.
Reis viis üle Skandinaavia Saksamaale, Prantsusmaale ja viimaks Londonisse. Külastati vaatamisväärsusi ja muuseume, õhtuid täitsid teatrietendused ja lõputud kohtumised sugulaste-tuttavatega. Sellega ei jäänud Sophie haridustee sugugi alla omavanuste noormeeste omale. Pikem peatus tehti Heidelbergis, kus endise Tartu Ülikooli botaanikaprofessori Carl Friedrich von Ledebouri kodus peeti maha Sophie 16. sünnipäev, mispuhul olid Ledebourid lasknud talle valmistada 16 mandariiniga kaunistatud tordi. Reisil võttis Sophie ka joonistustunde ja katsetas esmakordselt õlimaali. Tema esimene, kuid mitte sugugi halb Tirooli Alpe kujutav väike maal kuulub tänini Eesti Kunstimuuseumi kogusse.
Londonis külastati samuti sugulasi. Ka Carl Gustavi poeg Carl Georg oli abiellunud inglannaga, Anne Rigbyga, kelle õde oli tuntud inglise kirjanik, kunstikriitik ja kunstnik Elizabeth Eastlake. Elizabeth viibis korduvalt Eestis ja avaldas oma muljete põhjal mitu reisiraamatut, millest üks on illustreeritud tema enda tehtud ofortidega. Mitmed neist kujutasid eestlasi ja siinseid vaateid. Sophie pereringi kuuluvad emantsipeerunud ja iseseisvad kultuuri- ja kunstihuviga naised pidid kahtlemata avaldama mõju ka Sophie mõtteviisile ja innustama loominguga tegelema.
Kogu reisi vältel kandis Sophie kaasas väikest joonistusalbumit, kuhu ta aeg-ajalt huvipakkuvaid paiku üles joonistas. Nii on leidnud jäädvustamist näiteks vennanaise Anne von Wahli kodukoht Chapel Field Inglismaal. Hiljem Eestis jätkas ta enda jaoks oluliste paikade jäädvustamist ja on joonistanud üles enamiku von Wahlide perele ja alates 1850. aastast juba abikaasa Eugen von Ungern-Sternbergile kuulunud mõisaid. Joonistustelt vaatab vastu baltisaksa naise argine maailm ja kodused tähenduslikud paigad. Jäädvustamist on leidnud isale kuulunud Pajusi ja Tapiku mõisad, Pajusi mõisa kalmistu, Põltsamaa ja Haapsalu vaated ja paljud teised paigad. Mitmeid joonistusi on vend Wilhelmile kuulunud Kärgula mõisast Võrumaal ja Sophie hilisemast kauasest elukohast, Kolu mõisast.
Sophie album on nii tema enda kui hiljem järeltulijate jaoks olnud oluline mälestuste jäädvustaja, sest iga pildi alla on hoolikalt kirja pandud mõisaomanike nimed ja vahel ka mõisamaja valmimise aeg. Märkmetest kõige valusama leiame Erastvere mõisa joonistuse alt, kuhu poeg Ernst on hiljem kirjutanud, et mõis on eestlaste röövelliku maareformiga 1920. aastal perekonnalt ebaõiglaselt võetud.
Mõnikord said joonistused eeskujuks õlimaalidele. Vidruka mõisat kujutavale maalile on Sophie maalinud oma perekonna: mõisa trepil istub tema ise koos abikaasa Eugen Gotthard von Ungern-Sternbergiga ja nende ees murul on kaks väikest last, ilmselt 1851. aastal sündinud Reinhold Ottokar ja 1852. aastal ilmavalgust näinud Martha Gabriele.
Pere- ja majapidajannakohustuste kõrval jäi kunstile aega napiks ja vaatamata lootusandvale algusele kunstnikku Sophiest ei saanud. Kuid oma kunstiarmastuse andis ta edasi oma lastele – maale-joonistusi on säilinud nii tütardelt Annalt ja Berthalt kui ka mereväelasest pojalt Ottokarilt. Elu lõpul oli Sophie omamoodi perekonna matriarh ja pikka aega Wahlide suguvõsaliinis vanim elusolev naine, kes paistis silma oma erksa vaimuga. Ta suri kõrges eas 93-aastasena ja maeti Kolu mõisa Ungern-Sternbergide hauaplatsile Kadrina kirikuaias, kus, muide, on tänaseks ainsana säilinud just Sophie hauatähis.
Kristiina Tiideberg (kunstiajaloolane)
Illustratsioonid: Eesti Kunstimuuseum, Eesti Rahva Muuseum, Rahvusarhiiv
Sophie Julie von Ungern-Sternberg. (Rahvusarhiiv)
Sophie koos abikaasa Eugen Gotthard von Ungern-Sternbergiga 20. sajandi alguses. (Rahvusarhiiv)
Tartu ülikooli joonistuskooli õppejõu Karl August Senffi eeskuju järgi valminud Sophie kunstiõpinguteaegne akvarell. 1840. (Eesti Kunstimuuseum)
Sophie Julie von Ungern-Sternberg. Vidruka mõisa härrastemaja. 1852. Õli. (Eesti Rahva Muuseum) Maja ees on kunstnik jäädvustanud oma perekonna.
Sophie Julie von Ungern-Sternberg. Tagavere mõisa härrastemaja. 1851. Õli. (Eesti Kunstimuuseum) Maali saab näha Kumu kunstimuuseumi püsinäitusel „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945”.
Sophie von Ungern-Sternberg. Kolu mõisa uus härrastemaja, kuhu koliti sisse 1864. aasta jaanuaris. 1864? Pliiats. (Eesti Kunstimuuseum) Joonistus pärineb Sophie joonistusalbumist, mida saab näha Kumu kunstimuuseumi püsinäitusel „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945”.
Sophie von Ungern-Sternberg. Pajusi mõisa kalmistu. 1847. Pliiats. (Eesti Kunstimuuseum) Joonistus pärineb Sophie joonistusalbumist, mida saab näha Kumu kunstimuuseumi püsinäitusel „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945”.
