1874. C.R. Jakobson plaanis rajada 1874. aastal ostetud Kurgja talusse köögiviljaaia, puuviljaaia, puiestiku ja iluaia. Keskmises Eestimaa talus ei tegeletud sel ajal aiandusega veel kaugeltki mitte nii suurejooneliselt. Oli tavaline, et „kapsaaias” kasvatati peale kapsa veel vaid üksikuid köögivilju; õunaaedu küll siin-seal leidus, kuid need olid siiski harvad, enamasti väga kehvas seisus ja kandsid vähe. Iluaeda peeti sageli üldse saksikuks veidruseks. 19. sajandi II poolel hakkas olukord aga tänu talude päriseks ostmisele ja pärisperemehe staatuse tekkimisele muutuma, muuhulgas ka C. R. Jakobsoni tegevuse tulemusel. Taluelu reformijana propageeris ta mitmesuguseid põllumajanduslikke uuendusi, aga ka viljapuude kasvatamist, taluõuede korras ja puhtana hoidmist ning ilutaimedega kaunistamist. Eesmärgiks oleks olnud mitte ainult talurahva jõukam ja mugavam elu, vaid ka parem maine – Jakobson soovis, et talupoeg ei peaks ennast teistest seisustest kehvemana tundma, vaid võiks olla enda üle uhke.
Uhke oli Jakobson ise kindlasti ja Kurgja polnud algusest peale mõeldud mingi keskmise taluna. Sellest pidi tulema moodne näidistalu. Kohe esimesel kevadel rajaski ta sinna köögiviljaaia, viljapuuaia, istutas vana elumaja juurde lillepeenrad. Tõenäoliselt alustas ta ka puiestiku rajamist üsna pea pärast Kurgjale kolimist. Köögiviljaaias kasvatati mitte ainult tavapärast kapsast-kaali, vaid ka suhkurherneid, sibulat, porgandit, kurki, peeti, lillkapsast, sigurit, peterselli, maasikaid ja küllap muudki, mille seemneid sai osta Tartust Daugulli aiaärist, mille pikaajaline klient Jakobson oli.
Viljapuuaed oli rajatud regulaarse plaani alusel ja lisaks õunapuudele kasvasid seal ka ploomid ja murelid. Sortidest kasvatati muuhulgas Liivi sibulõuna, Seerinkat, Suisleppa, Sidrunõuna, Pirnõuna. Jakobson vahendas puukoolide viljapuuistikuid ümbruskonna taludele, aidates kaasa viljapuuaedade levimisele – sel ajal istutasid värsked pärisperemehed oma taludesse rohkelt uusi õunaaedu. Tema käest käis läbi palju toredate nimedega sorte, nagu „Kollane-“, „Roheline-“ ja „Punane Klaarõun”, „Astrahani õun”; magusust lubavad „Melonõun”, „Maasikõun”, „Ananas”; või eriti nooblid „Königapfel”, „Fürstliche Tafelapfel”, „Grosse Mogul”, „Kardinal”.
Kurgja talu uus elumaja polnud Jakobsoni enneaegse surma ajaks veel valmis saanud, nii et uue elumaja juurde iluaia rajamiseni ta ei jõudnudki. Jakobsoni arhiivis on aga säilinud mõned peenraplaanid ja aiaosa plaanid, mille hulgas on küllaltki suurejoonelisi. Neid vaadates liigub mõte saksakeelsetele aianduse käsiraamatutele Jakobsoni raamatukogus, mida ta on hoolega tudeerinud. Niisugused musterpeenrad taimestati värvikate üheaastaste suvelilledega, mis olid tolle aja suurmood. Suvelillede ettekasvatamine oleks aga nõudnud lava või kasvuhoonet. Ja tõesti, Kurgja uue elumaja külge oligi planeeritud triiphoone. Oli ju oma talveaed sel ajal olemas igas endast lugupidavas mõisas – kuidas oleks uhke Jakobsongi siis ilma väikese kasvuhooneta läbi saanud?
Jakobsoni arhiivist jääb mulje, et eraelus oli ta kirglik aednik ja lillekasvataja. Avalikult propageeris ta küll pigem praktilisemaid ja maalähedasemaid põllumajanduslikke uuendusi ja ka viljapuuaedade rajamist, mis tõotas talule tulu. Kuid kaasaegsete mälestustes tema kodusest elust tuletatakse meelde just tema pühendumist lillepeenardele, mis olid tema isiklik rõõm ja harrastus ning mida teised isegi puutuda ei tohtinud.
C. R. Jakobsoni visand aiaplaanist. (Repro: C. R. Jakobsoni Talumuuseum)
Kurgja-Linnutaja talupidamises oli oluline koht viljapuudel ja mesindusel. Esimesed puud istutati juba 1874. aastal. Jakobson rikastas aeda pidevalt uute sortidega.
10 Kurgja-Linnutaja talupidamises oli oluline koht viljapuudel ja mesindusel.
Autor: Tiina Toomet
Illustratsioonid: C. R. Jakobsoni Talumuuseum, Rasmus Jurkatam
Autorilt on ilmunud trükis „C. R. Jakobson ja Kurgja-Linnutaja talu aed” (2016), mis annab ülevaate Jakobsoni mõtetest ja plaanidest aianduse ja Kurgja talu aiaga seotud teemadel, aga ka üldisemat infot 19. saj lõpu taluaiandusest.
Artikkel ilmus esmakordselt Pööningus nr 1 (6) / 2017.
Et huvitavaid lugusid ikka jätkuks, telli Pööning koju käima!
Ajakirja saab tellida siit: https://tellimine.ee/est/pooning-11791 või telefonil 617 7717 (Express Post).
Pööningu varasemaid numbreid saab tellida toimetusest e-posti aadressil toimetus@ajakiripooning.ee
