Uus pilk kunstile! „Identiteedimaastikud“ Kumus

2020. aasta sügisel suleti Kumus vanema Eesti kunsti püsinäitus – Tiina Abeli kureeritud „Varamu. Eesti kunsti klassika 18. sajandi algusest Teise maailmasõja lõpuni“. See oli koos Kumu avamisega sündinud väljapanek, mis püsis muuseumiseintel 15 aastat, mõjutades suuresti seda, millisena me Eesti kunstipärandit mäletame ja milliseid töid või autoreid tunneme.

Viimased aastad on kuraatorid Kadi Polli ja Linda Kaljundi ette valmistanud uut püsinäitust, mis avab uksed 2021. aasta kevadel. Uus väljapanek kannab nime „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“. See tutvustab siinset vanemat kunsti Eesti paljurahvuselise ajaloo taustal. Vaatluse alla võetakse baltisaksa ja eesti visuaalkultuuri põimingud, kunsti roll noores Eesti rahvusriigis, unistused moodsast elust, naiskunstnike hääl, vaikiva ajastu ja sõjaaja kunst ning siinsete identiteedimaastike kujunemise lugu. Kõrge kunsti kõrval tutvustab näitus kohalikku visuaalkultuuri laiemalt, lõimides siinse kunstiharrastuse ja -hariduse, tarbegraafika ja disaini ajalugu. Maalide kõrval on senisest suurem roll ka graafikal.

Identiteedimaastikud

Eugen Dücker (1841–1916). Pärnu jõel. 1879. Õli

Uuel püsinäitusel seob alateemad ja perioodid kokku identiteedimaastike galerii. Saaremaalt pärit Eugen Dücker juhatas 1874. aastast Düsseldorfi Kunstiakadeemia maastikumaaliklassi. Sealses kunstiakadeemias õppinud ja õpetanud kunstnikud teadsid, kuidas ühendada kahte populaarset žanri: maastiku- ja olustikumaali. Hollandi 17. sajandi kunstist lähtudes kujutati koduseid tüüneid randasid ja kalureid oma paatidega, poriseid külateid, turuplatse ja kõrtsihoove. Düsseldorfi koolkonna kunstnikud tõid pildile Põhja-Eestile iseloomulikud kivised rannad suurte rändrahnude ning kauge sumeda silmapiiriga. Sellised rannamaastikud on praeguseks kohaliku kultuurimälu tähelepanuväärne osa.

Rahvakultuuri avastamine

August Georg Wilhelm Pezold (1794–1859). Eestlased Mihkli külast. Illustratsioon T. de Pauly kogumikust „Description ethnographique des peuples de la Russie“ (Vene rahvaste etnograafiline kirjeldus). Peterburi, 1862. Litograafia

Huvi etnograafia vastu levis kogu maailmas alates 18. sajandi lõpust. Rahvakultuuri tuntust ja tähendust laiendasid suurel määral pildid: maalid, graafika, teadusjoonised, postkaardid. Ka eestlasi kujutati piltidel üha sagedamini. Sel viisil rõhutas Vene keisririik oma vägevuse demonstreerimiseks impeeriumi rahvaste etnilist paljusust. Ühtlasi asusid eesti rahvakultuuri koguma ja üles joonistama baltisakslased.

19. sajandil kasvatas rahvakultuuri populaarsust eesti rahvuslik liikumine. Eesti kunstnikud ja fotograafid kujutasid rahvarõivastes maainimesi, kogusid rahvakunsti ning osalesid hiljem Eesti Rahva Muuseumi loomisel. Nende eeskujul hakati rahvuslikku riietust taas ulatuslikumalt väärtustama.

Naiste kunstiharrastus ja -haridus

Henriette von Helffreich (1811–1905). Niobe pea. 1820. aastad. Süsi

Karl August Senff (1770–1838). Tamme võra. Vihikust „Vorzeichnungen für Anfänger im Landschaftzeichnen“ (Maastikujoonistamise näidislehed algajale). 1810–1825. Ofort, akvatinta

18. sajandi Eesti- ja Liivimaa naissoost kunstiharrastajad olid enamasti aadlikud. Kuid 19. sajandi alguses sai joonistamine järjest loomulikumaks osaks ka Tartu Ülikooli ametnike ja professorite tütarde hariduses. Säilinud pildid lasevad aimata, et kui poisslaste puhul oli koduses joonistusõppes tähtis osa looduse kujutamisel ning arhitektuuri- ja kartograafiaalaste teadmiste arendamisel, siis tüdrukud püsisid rohkem toas ning kasutasid joonistamisel eeskujulehti. Eriti hästi sobis selleks spetsiaalselt naistele mõeldud saksa eeskujuraamat „Zeichenbuch für Damen“ (1801), mis pakkus jäljendamiseks lihtsaid tundelisi „päid“ armastatud renessansimeistritelt.

Kehakultuur

Kuno Veeber (1898–1929). Suplejad mehed. 1920–1921. Õli

Kuno Veeber (1898–1929). Suplejad. 1926. Õli

Alasti kehade, eriti meeste kujutamine oli 1920. aastate Euroopa kunstis väga moes. Tervete jõuliste kehade esiletõusu mõjutasid ühelt poolt Esimese maailmasõja traumeerivad kogemused ning teisalt spordi, sealhulgas ranna- ja vabaõhukultuuri järjest kasvav populaarsus. Samuti mõjutas kehasse puutuvate normide muutumine.

Kuno Veeberil oli keha teemadega isiklik suhe. Ta oli õppinud Tartu Ülikoolis arstiteadust ja töötanud velskrina Eesti Vabadussõjas. Veeber suhtles tihedalt sportlastega, kasutas neid modellidena ja harrastas ka ise sporti, eriti tollal esiplaanil olnud raskejõustikku: tõstmist, maadlust ja poksi. Veeberi maalide puhul torkab silma erinev lähenemine sugudele. Juba Pariisis valminud, art deco mõjust kantud maalidel kujutab ta naisi traditsioonilisemalt – nad on passiivsemad ja pehmemad ning vanadele stereotüüpidele vastavalt meelelised ning naudisklevad. Mehed seevastu on atleetlikud – mitmesugustes jõupoosides, pingul lihaste ja harkis jalgadega.

Ühiskonnakriitika

Natalie Mei (1900–1975). Naised. 1928. Pliiats

1920. aastate ühiskonnakriitilises kunstis paistab Natalie Mei pliiatsijoonistuste sari silma julguse ja teravusega. Kõik portreteeritavad on näoga vaataja poole, pilk suunatud tema silma, laskmata oma traagikat ignoreerida. Rõivad, esemed ja olustik annavad aimu, et tegelased kuuluvad vaesemasse ühiskonnakihti. Nende eluolu kujutamisel on Mei kasutanud halle toone. Mitme tegelase väljakutsuvad aksessuaarid viitavad prostituutidele. Natalie Mei oli ainuke eesti naiskunstnik, kes julges 1920. aastatel käsitleda prostitutsiooniteemat. Seega räägivad tema tööd ka soolisest ebavõrdsusest. Traditsiooniliselt on prostituute kunstis vaadeldud meeste perspektiivist, Mei kujutab neid aga stereotüüpidesse laskumata. Romantiseerimise või hukkamõistmise asemel toob ta välja naiste nõrgema positsiooni ühiskonnas. Teose valmimisaastal Euroopas ringi reisinud kunstnikule oli eeskujuks uusasjalik kunst.

Visuaalne identiteediloome

Kristjan Raud (1865–1943). Sada Eesti marka. Rahatähe kavandid. 1919. Pliiats, tušš, guašš

1918. aastal rajatud Eesti rahvusriik pidas esmatähtsaks oma identiteedi loomist. Tuli leida uued sümbolid, mis ühendaksid mitmerahvuselist ja eri identiteete omaks pidavat kodanikkonda. Eestlaste oma riigi idee oli alles uus ja enamikule harjumatu. Lisaks olid paljud inimesed mõjutatud revolutsioonide ja ilmasõja ajal levinud sotsialistlikest vaadetest.

Eri ideede ning sümbolite ühendamise head näidet pakuvad Kristjan Raua kavandid Eesti uue rahatähe jaoks. Seal on tagantvaates kujutatud lihaselist meesfiguuri, keda võib seostada nii eesti talupoja, Kalevipoja kui ka piibelliku külvaja-arhetüübiga. Punane taevas annab edasi revolutsioonilisi meeleolusid, aga seda võib ühendada ka sooviga võita rahvusriigi poolele sotsialistlikult meelestatud inimesed. Nii Kristjan Raua kui ka Eduard Wiiralti moodsaid rahatähekavandeid siiski kasutusele ei võetud – Eesti Panga käibele lastud kupüürid olid konservatiivsema kujundusega. 1930. aastatel muutus vormilt ja sisult konservatiivsemaks ka visuaalkultuur tervikuna, peegeldades vaikiva ajastu väärtusi, nagu traditsioonid, järjepidevus ja rahvuslikkus.

Dialoogi astub kaasaegne kunstnik

Neeme Külm ja Tõnis Saadoja. Ruumiinstallatsioon „Puri“ (tööjoonis)

Baltisaksa teema kulmineerub Neeme Külma ja Tõnis Saadoja suurejoonelise ruumiinstallatsiooniga, mis näeb ette peaaegu seitsme meetri kõrguse arhitektuurse suurvormi ehitamist. Kaarjalt tahulisel, ajaloolise mustertapeediga vooderdatud ning purjena kõrguval siseseinal eksponeeritakse üle 50 baltisaksa portreemaali.

Ants Laikmaa (1866–1942). Linnamäe Lemmi. 1937. Pastell

Kaasaegseid kunstnikke esindab uuel püsinäitusel ka Marge Monko teosega „Blond“, mis astub dialoogi Ants Laikmaa portreega Linnamäe Lemmist. Teos on otsekui kommentaariks blondi ja sinisilmse naisekuju domineerimisele 1930. aastate visuaalkultuuris.

Projektiruumid

Uut püsinäitust täiendavad kaks projektiruumi, milles saab aastate jooksul näha Eesti kunstiloo eri tahke avavaid lühemaid näitusi. Esimeses projektiruumis avatakse koos püsinäitusega Kadi Polli ja Linda Kaljundi kureeritud ning režissöör Stella Saartsi lavastatud videoinstallatsioon „Videogiid. 21 kommentaari“. Teoses on 21 lühivideot, milles kunstnikud, kunstiajaloolased ning teised eksperdid kommenteerivad püsinäituse tähtsamaid töid ja teemasid.

Teise projektiruumi avaväljapanek toob vaatajani rassi- ja eksootikateema, näidates, kuidas kujutati Eesti 20. sajandi alguse visuaalkultuuris ja kunstis rassilisi erinevusi. Kuraator Bart Pushaw lahkab pealkirja all „Erinevuste esteetika / Rendering Race“ selliseid teemasid nagu iha, ilu ja inetus, meelelahutusmaailm ning ajatu Ida. Koos kujundaja Jaanus Sammaga avavad nad noore Eesti riigi kunstnike rolli laiemas Euroopa rassilises tähendusruumis. Näitusel saab näha teoseid, mille puhul eksootilise „teise“ kujutamisviisid ulatuvad stereotüüpsest ja alandavast erootilise ja imetlevani. Pushaw tõstab mitme seni esmajoones lihtsa reisimälestusena käsitletud töö juures esile, mil viisil pildid tegelikult loovad ja peegeldavad rassi tähtsust ning ebavõrdseid võimusuhteid nii Eestis kui ka mujal maailmas.