Puhtu monumendid

mõisapargid

Oh, kuidas meie mõisaparkides ennevanasti kõiksugu sümbolkujundeid, embleeme ja allegooriaid armastati! Vahel on neis kõige tühisemgi puudetukk võinud kanda Artemise hiie nime ja mõni ojake olla ristitud Styxiks, igast suuremast kivist on võidud teha seal omamoodi omphalos ning mõne pargi kõige tagumises sopis on võidud sattuda isegi sildile „Maailma lõpp“. Viimane seda omajagu tähendaski, sest edasiminek toonuks kaasa korrastatud ja valve all hoitud maailmast väljapudenemise.

Ja nõnda rajati ka monumente ning ausambaid! Neid võidi püstitada ükstapuha missuguse sündmuse tähistamiseks ning ükskõik kelle auks, peaaegu mis iganes materjalist, kasvõi mullast, puust ja papist. Või istutati kesk mõnd väiksemat tiigisaart paplitest sõõr ja seesuguse puuderingi kohta öeldigi kohemaid „Rousseau haud“.

Pööningu erinumbris Hoov / 2021 kirjutame monumentidest ja ausammastest mõisaparkides.

Autorid: Ants Hein
Illustratsioonid: autori kogu