Kui Rooma impeerium 5. sajandil kokku varises, ei kadunud Lääne-Euroopast sellega koos ainult kõrgtsivilisatsioon, vaid ka arenenud toidukultuur ja lauakombed. Võimule tõusnud barbarite hõimujuhid ei peenutsenud ei lahinguväljal ega söögilauas.
Ühte ega teise kohta polnud asja ka naistel, kes pidid isegi pidusööke nautima tavaliselt oma kambrites. Ja hea oligi, sest liiga palju õlut või veini ning testosterooni võis lõppeda korraliku kähmlusega, milles kasutati leivanugasid pistodadena ja praevaagnaid kilpidena. Ja nii läkski jälle „hulk head toitu raisku“, nagu täheldas nukralt keegi sellisel peol näljaseks jäänud kirjamees. Sööki võiski laual aga palju olla, sest üks sellase mehe mõõdupuu oli võime õgida ja nii järgmiseks võitluseks kaloreid koguda.
Aega läks, aga asja sai, nagu ütleb eesti kõnekäänd. Vaid kuussada aastat hiljem, 11. sajandil olid kenasti linaga kaetud laudade taha oodatud ka daamid. Edasi läks kommete paranemine üha kiiremini ning veel kakssada aastat hiljem pandi kirja kurjad keelud nuusata laudlinasse ja sülitada karikasse. Hiliskeskaegsel banketil tunneksime end juba igati hästi. Vähe sellest, nüüd oli tsiviliseerumine jõudnud isegi käsitööliste vastlapeol selleni, et trahvi maksis see, kelle poolt maha aetud õlle loik tema kingatalla alla ära ei mahtunud.
Pööningu suvenumbris nr 2 (38) / 2023 kirjutame toidust kunstis.
Autor: Anu Allikvee
Illustratsioonid: Wikimedia Commons
