Etnograaf Tamara Habicht kirjutas 1972. aastal raamatus „Eesti saun“: „Keegi ei imesta enam, et saunakatus on eterniidist, et saunaaknad on suured, et sauna eesruumil on lagi jne.“ Selle lausega on tublisti alahinnatud muutust, mille saunakultuur nõukogude ajal läbi tegi. Erinevalt talust, kus saun oli olnud pesemise ja tervise taastamise koht, muutus nõukogude ajal saunaskäik osaks puhkuse- ja peokultuurist. Saunamajas peeti sünnipäevi ja pulmi, korraldati asutuse suvepäevi ja võõrustati väliskülalisi.
Seltskondliku saunatamise populaarsus tähendas, et leili- ja pesuruumi kõrval muutus järjest tähtsamaks sauna puhkeruum ja selle kujundus ning erinevad meelelahutusvõimalused. Erilisematel juhtudel, kui tellijaks oli jõukas kolhoos, edukas tehas või parteiladvik, keda ei kammitsenud eelarve- ega materjalipuudus, võis muidu nii lihtne hoonetüüp kujuneda ootamatult luksuslikuks eneseväljenduseks.
Pikemalt Pööningu tehnilises erinumbris Värkstuba (2023).
Autor: Liina Jänes
Fotod: Eesti Arhitektuurimuuseum, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, Pärnu Muuseum, Raine Karbi arhiiv
