Üks populaarseks kujunenud rakenduskunsti valdkondi, mida 20. sajandi alguses aina valdavamaks muutunud vabrikutoodangu kõrval näha võis, oli käsitööd väärtustav nahkehistöö. 1930. aastatel oli tuntuim kindlasti Eduard Taska töökoda, kuid erinevaid ateljeesid, mille kaudu luksusliku materjali kujundus edasi arenes, oli nii varem, sel ajal kui ka hiljem mitmeid teisigi.
Nahadisainil on tihe side köitekunstiga, seda eriti Eestis kontekstis. Areng oli paljuski sõltuv trükikodade juurde loodud köitekodadest, neist üks olulisemaid 1893. aastal Tartus avatud Carl Ungeriöökoda, millest kujunes oma rikkaliku mustrirulllide kogu ja tehniliselt kõrge tasemega tugev alus siinse professionaalse köitekunsti arengule. Teiste seas õppis Ungeri juures ka Eduard Taska. Kujunduslikult toetuti klassikalisi kompositsioonivõtteid rakendades peamiselt saksa traditsioonidele, kuid liiguti sujuvalt ka juugendliku kujunduslaadi poole.
Pööningu sügisnumbris nr 3 (33) / 2022 tutvustame eesti nahadisaini ja -disainereid.
Autor: Kai Lobjakas
Fotod: Eesti Ajaloomuuseum, Eesti Filmiarhiiv, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
