Pärast Teist maailmasõda valitses sõjapurustuste, migratsiooni ja riikide sisepoliitika ümberkujunemise tõttu pea kogu maailmas eluasemenappus. Probleem leidis tänuväärse lahenduse tööstuslikult masstoodetud ehituspaneelides, millest võis odavalt ja kiirelt üles laduda terveid elamurajoone. Säästlikult püstloodi kerkivad karpmajad tõstatasid peagi aga terve rea küsimusi – kas uus ühetooniline ehituskunst rahvast ülepea kõnetab ning kuidas võiks ja peaks see rahvaga kõnelema? Sõjajärgne modernistlik arhitektuur muutus pea igal pool omamoodi lõuendiks, millel peegeldunud sõnum olenes suuresti piirkonna poliitilistest ja sotsiaalsetest oludest. Uutlaadi ehituskunsti ja selle kõnevõime üle arutleti ka Nõukogude Liidus. Oli ju stalinistlik arhitektuur oma suurejoonelisuses saatnud liiduvabariikide ja sotsialismimaade kodanikele jõulise sõnumi. Aga mida ütleb inimesele modernism? Vastuseks kattus nimetatud piirkondades avalik ruum monumentaalsete kunstiteostega, mis jutustasid Nõukogude Liidu saavutustest ja eesrindlike kodanike kirglikust panustamisest.
Pööningu sügisnumbris 3 (22) / 2020 kirjutame monumentaalkunstist nõukogude perioodil.
Autorid: Hilkka Hiiop, Anu Soojärv
Fotod: Eesti Kunstiakadeemia, Ainar Luik, Andres Uueni
