Kesk- ja varauusaegseid kirikuid ümbritsesid kalmistud, kuhu maeti enamasti koguduse liikmeid. Kuid viimseks puhkepaigaks oli ka pühakoda ise. Koolnuid sängitati põrandaalusesse pinnasesse või just selle jaoks loodud ruumidesse – hauakastidesse. Neid surnukambreid müüdi ja pärandati nagu iga teist kinnisvara. Tänapäeval mõjub see üsna õõvastavalt, kuna lagunevad surnukehad asusid otse põranda all ning roiskuvad laibad täitsid tihtipeale ruumi hingematva lehaga. Kirikutesse matmine keelustati Katariina II ja senati ukaasiga alles 1770ndate alguses, kuna kardeti nakkuste levikut.
2022. aasta märtsis hakati Niguliste kiriku torni rajama lifti, mis andis arheoloogidele ja osteoloogidele ainulaadse võimaluse piiluda ligi 250 aastat põranda all peidus olnud matmispaika. Uurijaid üllatas, et hoolimata nõukogudeaegsest ehitus- ja renoveerimistöödest olid hauakastid osaliselt säilinud. Kuna sedalaadi uuringud matmispaikadel on väga kulukad ja ajamahukad ning pühapaikade sees kaevatakse haruharva, oli tegemist erakordsete välitöödega.
Pööningu talvenumbris nr 4 (41) / 2023 jagame arheoloogide põnevaid leide Niguliste kiriku alt.
Autor: Martin Malve
Fotod: autori kogu
