Neitsi Maarja on kõige tähtsam ja armastatum naine kristlikus kultuuris. Ühtaegu suursugune ja majesteetlik kuninganna, hooliv ja armastav ema, õrn ja tagasihoidlik neiu – ühendab neitsi Maarja kui Jumalaema endas taevase ja maise. Neitsi Maarja tähendus võib erineda: ta kõnetab inimesi mitmel moel ning tema austamine on aegade jooksul kasvanud ja koos kristluse kujunemisega muutunud. Kristliku kunsti kahel kõige olulisemal pilditüübil näeme koos ema ja poega. Pildid, mis kujutavad neitsi Maarjat koos Kristuslapsega, tähistavad kõige algust ja sündi, jagades vaatajaga lähedust ja soojust ema ja poja, Jumalaema ja inimeste vahel, samas kui teostel ristilöödud Kristusest koos emaga on esitatud Jumala poja maise teekonna lõppu. Need pildid on sajandite jooksul aidanud mõista Jumalaema rõõme ja kannatusi ning neist osa saada. Pildid Maarjast on täis tähendusi ja sümboleid, mis ei ole üheselt kinnistunud ja mida on sajandite jooksul mitmeti tõlgendatud.
Neitsi Maarja on eestlaste jaoks eriline – keskaegne Liivimaa oli pühendatud Jumalaemale ja Maarjamaa on meile siiani kodumaa sünonüümiks. Ta on olnud meiega juba 800 aastat. Maarjale olid pühitsetud ka siinsed olulisemad pühakojad – Riia ja Tallinna toomkirikud ning ta oli Saksa Ordu kaitsepühakuks. Neitsi Maarja austasid kõrgelt kolm siinmail tegutsenud kristlikku ordut – tsistertslased, dominiiklased ja birgitiinid. Arvatavasti oli Jumalaemale pühendatud altar pea igas keskaegses pühakojas ning teda kujutavad pildid kaunistasid kõiki kirikuid.
Niguliste muuseumi hilissügisest 2019 kuni kevade lõpuni 2020 avatud näitus „Neitsi Maarja. Naine, ema, kuninganna“ on pühendatud Jumalaemale – tema loole, mis kulgeb vaataja ees läbi kunstiteoste ja esemete, mis pärinevad kunagiselt Liivimaalt, tänase Eesti ja Läti pühakodadest. Nähtavaks saab neitsi Maarja tähendus ja kohalolu siinses kunstiloos. Neitsi Maarja eluteekond kulgeb teoste kaudu, millel on oma elukäik ja rännak ajas, olles omakorda seoses meie endi looga. Esmakordselt on vaatajate ette koondatud siinne pärand Neitsi Maarjat kujutavatest keskaegsetest teostest. Väljas on ligi viiskümmend eset, mis pärinevad enam kui tosinast Eesti ja Läti muuseumi, arhiivi, raamatukogu, ülikooli ja kirikukoguduse kogust.
Niguliste muuseum asub Niguliste kirikus, endises keskaegses pühakojas. Näitusepaigana annab see erilise võimaluse esitleda sakraalkunsti ja esemeid võimalikult ehedas olustikus sidudes väljapanekuga ka püsiekspositsiooni tähtteosed. Jumalaemal on keskne koht Niguliste muuseumis olevatel Tallinna Niguliste kiriku uhkel peaaltari retaablil (Hermen Rode töökoda, 1478–1481), Mustapeade vennaskonna Maarja altari retaablil (Brugge Lucia legendi meister, enne 1493) ja seitsmeharulisel Maarja lühtril (Lübecki valukoda, 1519).
Mõneti võib seda näitust vaadata kui teekonda Eesti keskaja kunsti ajaloos – vaatajate ees on esmakordselt koos lõviosa meie vanema kunsti kõige olulisemaid ja haruldasemaid teoseid alates monumentaalsetest skulptuuridest, nagu Tartu Jaani kiriku terrakotafiguuri Neitsi Maarjast 14. sajandist kuni filigraansete kuld- ja hõbeesemeteni. Esmakordselt on Eestis ka kolm haruldast skulptuuri Läti Ajaloomuuseumist – kaks 14. sajandi algusest pärinevat neitsi Maarjat kujutavat figuuri Ruhnu kirikust ja imeilus liivakivist Pietà Riia Jaakobi kirikust.
Kirikutest pärinevate maalide ja skulptuuride kõrval on omaette väljapanek isikliku harduse ja pühadusega seotud esemetest, mida inimesed kasutasid palvetamisel ja koduses Maarja austamises, nagu hõbedast medaljonid ja ripatsid ning pildiliste kujutiste tegemiseks kasutatud vormiplaadid. Esimest korda näeb näitusel 2018. aastal Tallinnas Kalamajas Jahu tänava väljakaevamistelt leitud väikeseid savikujukesi.
Eraldi on välja toodud Jumalaema tähenduse muutumine pärast reformatsiooni. Neitsi Maarja roll ja olulisus Jumalaemana säilis, ent sarnaselt pühakutega ei olnud ta luteri kirikus enam vahendajaks uskliku ja Jumala vahel, vaid eeskätt eeskujuks oma elu ja pühendumisega. Luterlikus kunstis võib Maarjat enamasti näha Kristuse elust jutustavatel piltidel. Paljud Neitsi Maarjat ja pühakuid kujutavad keskaegsed maalid, skulptuurid ja altariretaablid jäid varauusajal pühakodadesse alles, kuid nende kasutus ja tähendus muutus ning neid ei tohtinud enam austada pühapiltidena.
Eesti keskaegne kunstipärand on väga eriline – võrreldes näiteks Põhjamaadega on meil teoseid sellest ajast säilinud väga vähe. Samas on meie vanem kirikukunst väga kõrgetasemeline – Madalmaade ja Põhja-Saksa altariretaablid ja Bernt Notke „Surmatants“ on tööd, mida teatakse üle maailma. Nende kõrval on alles aga ka tagasihoidlikumaid ja vähemtuntud maale, skulptuure ja esemeid, mis on meie kultuuripärandis sama olulised. Ajas räsitud teosed osutavad ka sellele, kui habras on meie kunstipärand ja kui väike osa mineviku piltidest füüsilisena tänaseni meiega on. Sajandite jooksul kaotatud värvid või osaliselt säilinud puukujud räägivad nende teoste endi lugu. Samal ajal on need ka tunnistajaks, kuidas lugude või tegelaste, keda need pildid kujutavad, endi tähendus on ajas teisenenud.
Neitsi Maarja sugupuu. Joonistus Tallinna dominiiklaste kloostri raamatukogus asunud käsikirjast „Innocentius III. Ritus celebrandi officium missae. Tractatus de sacramentis. Versus“. 13.–14. sajand. Tallinna Linnaarhiiv.
Keskajal austati kõrgelt ka Maarja emapoolset suguvõsa ning tema ema, püha Anna oli üks armastatumaid naispühakuid. Püha Annast põlvnevat Kristuse suguvõsa on kujutatud kolmeharulise puuna, mille harud kannavad Anna kolmest abielust sündinud tütarde perekondi. Puu keskmine haru kannab neitsi Maarjat ja sellest võrsub kolm lehte, uhkeim neist sümboliseerib Kristust. Tegu on kõige varasema Annat ja tema suguvõsa kujutava pildiga Liivimaal, ent joonistus on varane kogu Euroopa kontekstis.
Neitsi Maarja Kristuslapsega. Algne asukoht: Kaarma kirik. 13. sajand. Saaremaa Muuseum.
Noor troonil istuv ema vaatab õrnalt naeratades Kristuslast oma vasakul käel. Algselt väga kvaliteetne skulptuur on saanud sajandite vältel kannatada: hävinud on Maarja figuuri parempoolne osa ja suurem osa pingist. See kuju on üks vanimaid tänaseni säilinud keskaegseid skulptuure Eestis. Skulptuur leiti 19. sajandi lõpul Kaarma kiriku võlvidelt ja viidi seejärel Saaremaa Uurimise Seltsi muuseumisse.
Neitsi Maarja lapsevoodis. Algne asukoht: Vormsi kirik. 14. sajandi teine pool või 15. sajandi algus. Eestirootslaste kultuuriselts Rootsi Hariduse Selts.
„Neitsi Maarja lapsevoodis“ kujutab noort ema puhkamas koos äsjasündinud lapsukesega. Tegu on haruldase pilditüübiga, mis tekkis 14. sajandil. Kristuse sünni stseen on taandatud siin vaid kõige olulisemale: emale ja pojale. Euroopas on selliseid skulptuure säilinud vaid mõned üksikud. Skulptuur asus kuni Teise maailmasõjani Vormsi kirikus. 1944. aastal võtsid saarelt pagenud eestirootslased kuju endaga kaasa ning see oli kuni 2006. aastani hoiul Rootsi Ajaloomuuseumis. Tänapäeval asub see Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus.
Neitsi Maarja Kristuslapsega. Algne asukoht: Ruhnu kirik. Umbes 1300–1320. Läti Ajaloomuuseum.
Kuni 1774. aastani asus neitsi Maarjat kujutav skulptuur koos veel viie keskaegse kujuga Ruhnu kiriku peaaltaril. Luterlikku kirikusse enam mitte sobivad figuurid paigutati kiriku ukse kohal asuvasse välisnišši. Tänaseni on neist kuuest säilinud vaid neli. 1892. aastal viidi skulptuurid Riia Toommuuseumisse, alates 1930. aastatest kuuluvad need Läti Ajaloomuuseumi kogusse.
Tallinna Niguliste kiriku peaaltari retaabel. Lübecki meistri Hermen Rode töökoda. 1478–1481. Eesti Kunstimuuseum.
Altariretaabli avatud vaates on keskne koht neitsi Maarjal ja tema perekonnal. Tähtsaimas positsioonis istub paradiisitroonil oma poja poolt kroonitud Maarja koos teda õnnistava Kristusega. Pärast surma taevasse tõstetud Maarja kroonimine oli viimane kirjapandud episood tema elust.
Alumise rea keskel on neitsi Maarja koos ema Annaga, nende vahel seisab Kristuslaps. Anna ja lapse käes on õunad, mis tähistavad paradiisiaeda ning Kristust kui uut Aadamat. Raamat Anna põlvedel sümboliseerib Vana Testamenti, mille ettekuulutus täitus Uues Testamendis.
Püha Anna, neitsi Maarja ja Kristuslaps toetuvad sümboolselt avatud predellas kujutatud pühale hõimkonnale ehk neitsi Maarja emapoolsele suguvõsale.
Kannatusaltar. Brugge meistri Adriaen Isenbrandti töökoda. 1515–1520. Välistiibade pealemaalingud Michel Sittow ja töökoda (?). 1520. aastad. Eesti Kunstimuuseum.
Altariretaabli vasaku tiiva välisküljel seisavad neitsi Maarja Kristuslapsega ja apostel Jaakobus vanem. Tegu on umbes 1520. aastast pärit ülemaalinguga; algselt oli tiibade kujutatud frantsiskaani pühakuid. Maarja ulatab Kristuslapsele valge roosi – neitsilikkuse ja paradiisi sümboli. Välistiibadel kujutatud pühakud on tõenäoliselt maalinud Tallinnas sündinud kunstnik Michel Sittow, kes viibis kodulinnas oma viimastel eluaastatel (1518–1525). 1520. aastate ülemaalingute järel asus see ilmselt ühel Tallinna dominiiklaste kloostri altaril. Luterlikul perioodil, 16. sajandi keskel, tehti altariretaabel ümber epitaafiks ning see paiknes kuni Teise maailmasõjani Niguliste kirikus.
Kristuse sünd. Keraamiline vormiplaat. 15. sajandi keskpaik. Leid Tallinna Jahu tänava väljakaevamistel 2018. Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu.
Nelinurksel keraamilisel pressvormil on kujutatud Kristuse sündi. Vastsündinud Kristuslaps kannab aupaistet ja lebab maapinnal valguskiires. Palves kummardavad tema poole ema Maarja ning Joosep. Jeesuse sünni kujutamine lähtub siin ilmutusest, mille püha Birgitta sai palverännul Petlemma aastatel 1371–1372. Ilmutuse kirjeldus mõjutas otseselt Kristuse sünni pildilist esitust keskaegses kunstis.
Metallist vitssõlg tekstiga AVE MARI(A). Juhuleid Karja kirikuaiast Saaremaalt. 13.–14. sajand. Eesti Rahva Muuseum.
Pietà. Leinav neitsi Maarja surnud pojaga. Algne asukoht: Riia Jaakobi kirik. Umbes 1400. Läti Ajaloomuuseum.
Pietà kujutab leinavat neitsi Maarjat hoidmas oma põlvedel surnud poega. Kõrgkeskajal välja kujunenud pilditüüp vahendas vaatajale Kristuse ja tema ema kannatusi ning kurbust. Emaarmastust ja neitsi Maarja valu edastav pilt vastandub sümboolselt pilditüübile, kus noor naine hoiab õnnelikult süles oma vastsündinud poega. Liivakivist skulptuur, mis oli algselt värvitud, asus keskajal ilmselt Riia Jaakobi kirikus. 18. sajandil viidi see Riia katoliku Valuema kirikusse. Alates 1940. aastatest kuulub teos Läti Ajaloomuuseumi kogusse.
Autor: Merike Kurisoo
Illustratsioonid: Eesti Kunstimuuseum
Vaata ka: https://nigulistemuuseum.ekm.ee/syndmus/neitsi-maarja-naine-ema-kuninganna/
