Eesti kunstnikest stalinismi tormisilmas

Johannes Greenberg (1887–1951). Kurbus. 1940–1944.
Johannes Greenberg (1887–1951). Kurbus. 1940–1944. Eesti Kunstimuuseum.

Legendaarse ja omanäolise Eesti modernisti Ado Vabbe ülevaatenäituse Kumu kunstimuuseumis (28. august 2020–31. jaanuar 2021) võimaldab süüvida ühe kunstniku loomingusse, kelle elu keerdkäigud hõlmasid ka kahte maailmasõda. 1944. aasta sõjatules hävis Vabbe elupaik ja ateljee Tartus ning koos sellega suur osa kunstniku varasematest töödest, kuid sellega kannatuste kadalipp ei piirdunud.

 

Kui Stalini aeg oli traagiline kogu eesti rahvale, siis kunstielus lisandusid mõned asjaolud, mis muutsid selle perioodi iseäranis õudseks. Eestlased rahvana on pigem kohanemisvõimelised pragmaatikud, kunstnike juurde kuulub aga teatav romantiline idealism ja paindumatus. Stalinismi perioodil kunstnikele pealesurutud terrorirežiimi kunstiliselt tagurliku ja tundelaadilt venepärase propagandisti roll oli miski, milleks eesti kunstnikud polnud üksnes mitte valmis, vaid mida nad pidid tunnetama reetmisena mõnede oma põhiveendumuste ja -väärtuste suhtes.

Nõukogude võimu taaskehtestamisele 1944. aastal kultuurielus järgnenud kruvide kinnikeeramine oli järk-järguline. Teravam võitlus eesti kunsti euroopaliku orientatsiooni tühistamiseks kogus tuure 1946. aasta teisel poolel, karmistudes aasta-aastalt, kuni jõudis kümnendivahetuseks kujutletamatu brutaalsuse ja absurdini. Kui 1946. aasta sügisel Tartu kunstnike koosolekul ähvardas küüditaja-teatraal Kaarel Ird tõrkujaid vägivaldse arveteõiendamisega („Kui muidu ei saa, siis jälle püss kätte!”), siis võib öelda, et see lõi kammertooni järgmistele aastatele.

Eesti kunstnike vastu suunatud totaalse vaimse ja ühiskondliku terrori apogee saabus kümnendivahetusel. 1949. aasta lõpupäevil arreteeriti rühm Tartu Kunstiinstituudi tudengeid (sh Henn Roode, Ülo Sooster, Valdur Ohakas, Lembit Saarts, Heldur Viires) süüdistatuna nõukogudevastases tegevuses. Fantastiline süüdistus sisaldas põrandaaluse nõukogudevastase natsionalistliku relvastatud grupi loomist, plaani minna sõja korral illegaalsesse seisundisse, ebaseaduslikult riigipiiri ületada ja metsavendadega ühineda.

1950. aasta märtsiks pööras terror ad absurdum, kui okupatsioon asus omaenda lapsi õgima. EKP kurikuulsal märtsipleenumil heideti ENSV senistele juhtidele (eesotsas Nikolai Karotammega) ette kodanliku kultuuri sallimist. Ürituse ühe ninamehe Max Laossoni sõnade kohaselt olid kapitalistid lootnud, et „pole veel kõik kaotatud, kui kodanluse majandusliku ja poliitilise purustamise juures õnnestub säilitada eesti kultuur, muidugi kodanlik kultuur, ideoloogia ning kaadri põhiline südamik…” Stalinistliku filipika „pärlina” võib välja tuua ENSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja Aleksander Ansbergi rünnaku Tallinna Tarbekunstiinstituudi direktori Adamson-Ericu aadressil: „Ma ütlen teile, et Adamson oma erialalt, oma hariduselt polegi kunstnik, isegi tema hariduse lahtris seisab München–Pariis”. Mida ta seal tegi, pole teada, kuid siin juhtis ta Tarbekunsti Instituuti ja oli maalikunsti professor.

Tartus Märtsipleenumi otsuste arutamiseks järgmisel kuul kokku kutsutud Kunstiinstituudi üldkoosolekust korraldati vähemalt sama groteskne vaatemäng. Üliõpilasena kohal viibinud Silvia Jõgever on seda sündmust kirjeldanud: „See koosolek ei unune kunagi. Kõik üliõpilased käsutati aulasse ja siis algas võigas etendus. Mõned parteilastest üliõpilased-karjeristid, mõned vene rahvusest üliõpilased, mõned poolearulised modellid ja mingid tundmatud kunstnikud” andsid uskumatult jaburaid tunnistusi. Kogu see lavastus kestis poole ööni ja oli õudne.” Professorite Anton Starkopfi ja Ado Vabbe vastu kuhjatud süüdistused muutsid vastuvaidlemise mõttetuks. Olgu toodud valik kõnedes Vabbe aadressil lennanud väljendeid: „kodanlise laostumise eeskuju”, „kodanlik värdjas”, „kodanlise boheemi esindaja, moraalselt laostunud inimene, tuntud oma nõukogude kunsti mittemõistmise poolest, kalduvusega formalismi”, „levitab enese ümber haisu ja mädanemist”, „temas pesitseb silmakirjalikkus ja künism ja loomalik julmus”. Sõna võtnud üliõpilase Zujevi sõnul oli liiderlik Vabbe ajanud taga üliõpilast Jakubovitšit, vestluses tollega „rääkis halvast elust Nõukogude Liidus, näljast, kerjuslikkusest”, olles muuhulgas öelnud: „Meie, eestlased, ei vihka mitte kõiki venelasi, vaid ainult kommuniste.” Üliõpilase sõnavõtt lõppes professorile adresseeritud retoorilise küsimusega: „Kas olete mõelnud, professor” Vabbe, et kommunistid tõid õnne eesti rahvale, vabastades ta igaveseks kapitalistliku ekspluatatsiooni ikkest, orjusest, alandusest ja vaesusest?” Üle viie tunni kestnud koosolek lõppes öösel kell 01.10. Vaevalt tuleb lisada, et süüdistuste alla sattunud Eesti kunstnik instituudis tööd ei jätkanud.


Ilmselt pole enamik inimesi loomult head ega kurjad. Absurdne hirmu- ja vägivalla õhkkond kujutab ennast piirsituatsiooni, milles inimeste psüühiline ja moraalne olemus reageerib erinevalt. Normaalolukorras üsna ühesugused inimesed jagunevad äkitselt kaasajooksikuteks ja kangelasteks, paindujaiks ja murdujaiks, kurjategijateks ja ohvriteks. Kunstnik on juba oma olemuselt mudelisiksus, kelle hing ja karakter loomingus põhjani läbi valgustatud. Seetõttu valmistavad iseäralikku huvi ka kunstnike saatused stalinistlikus terroris.

20. sajandi alguse teedrajav modernist ja hiljem suure osa pallaslaste õpetaja Ado Vabbe (1892–1961) tagandati õppejõu ametist, heideti välja Kunstnike Liidust ja jäeti ilma kõigist tunnustustest. Kunstiajaloolane Helmi Üprus on meenutanud, et Vabbet külastades viidi talle kingituseks kartuleid, et maestro nälga ei sureks. Vabbe elas surmani 1961. aastal oma korteris nagu kindluses, maalis Nõukogude võimu nõuetele täielikult vilistades, näitustel loomulikult ei esinenud ning ülevaadet tema loomingust polnud kellelegi.

Kommunistide kaasajooksik, Märtsipleenumil põrmu paisatud Adamson-Eric (1902–1968) asus pärast Tarbekunstiinstituudi direktori kohalt vabastamist tööle kingavabrikusse nahaparkalina. 1955. aastal elas ta üle parema kehapoole halvanud insuldi. Temaga hiljem kokku puutunud Heinz Valk on meenutanud: „Sõjaeelsest käredast ja epateerivast opositsionäärist olid vahepealsed masendavad aastad teinud väga tolerantse ja oma arvamusi häbeliku naeratuse saatel välja ütleva mehe, kes ajapikku omandas heatahtliku pühaku aupaiste.” Valgu sõnul oli Adamson-Eric saatusega leppinud ega kandnud vimma isegi oma alandajate peale.

Vaikse vastupanu näitena on sageli toodud 1940. aastal Pallase lõpetanud Alfred Kongo (1906–1990). Pärast 1948. aastal Tartu Kunstiinstituudi õppejõu ametikohalt vabastamist töötas ta kümme aastat nahakunsti ateljee lihttöölisena, loobudes masendaval ajal mitte üksnes näitustele pürgimisest, vaid väidetavalt maalimisest üldse. Kongo naases näitustele alles 1958. aastal, olles juba 52-aastane. Ta õpetas 27 aastat Tartu Kunstikoolis ning tema järgmiste kümnendite maalid kuuluvad eesti kunsti paremikku.

Kunstiajaloolane Villem Raam (1910–1996) veetis 10 aastat vangilaagris ja veel 5 aastat sundasumisel. Temaga vabanemise järel kokku puutunud Enn Põldroos on kirjutanud: „Kui saatuse hammasrattad rebivad inimese tükkideks, on juhuse asi, kuidas tükid uuesti haakuvad. Tulemuseks võib olla monstrum. Kuid vahel harva juhtub, et lahtirebitud killud hoopis vabanevad senise elu juhuslikkusest ning liituvad veatus läbipaistvas struktuuris. Kui vaid inimeses on kood, mis seda nõuab. Kui on vaid nii, siis sünnib kannatustes absoluutne, programmidest ja kavatsustest vabastatud headus…” Legendaarne kunstiajaloolane töötas ülejäänud elu raevukalt, nagu püüdes tagantjärele tasa teha temalt röövitud pooltteist aastakümmet.

1940. aastate teisel poolel Tartu Kunstiinstituudis õppinud Henn Roodet (1924–1974) on kirjeldatud kui haritud ja säravat isiksust, mitmeid keeli vallanud pikakasvulist „müütilist mürgeldajat” (Indrek Hirv). Pärast kuut aastat vangilaagrit oli Roode murtud mees, tõsine ja vaoshoitud, pikk selg küll endiselt sirge, ent igasugune trots kadunud. Talle elada jäänud poolteisel aastakümnel kujunes Roodest olulisemaid eesti modernistlikke maalikunstnikke. Viimastel eluaastatel portreteeris ta sageli Punaarmee veterane – see oli tema viis elu rikkunud režiimi mõistmiseks ja sellele andestamiseks.

Koos Roodega arreteeritud ja kuus aastat Karaganda vangilaagris veetnud Ülo Sooster (1924–­1970) pidas hiljem laagriaega oma elu tähtsaimaks perioodiks, kuna see kasvatas temas vabadusetunnet. Sooster kui erakordne kunstnikuisiksus (ja väsimatu naistekütt) ei mahtunud Eestisse ära ka pärast laagrist vabanemist. Ta leidis enda võimetele ja vajadustele sobivama mänguplatsi impeeriumi pealinnas, kus kujunes üheks 1960. aastate Moskva põrandaaluse kunstielu liidriks ning paljude kuulsate vene avangardistide sõbraks ja õpetajaks.

Üks möödunud ajastu hinnatumaid maalijaid Johannes Greenberg (1887­–1951) heideti 1951. aasta kevadel Kunstnike Liidust välja ja heideti Tallinna Kunstihoone ateljeest tänavale. Sügiseks olid õrnahingelise ja melanhoolse kunstniku jõud ammendunud, ta lahkus Tallinnast, uitas novembrikuu kõledail päevil mööda põlde ja metsi, kuni leiti ta külmununa küünist Kose lähedal. Greenbergi matustel keelati isegi haual sõna võtta.

 

Tõnis Tatar (kunstiajaloolane ja õppejõud)
Illustratsioonid: Eesti Kunstimuuseum

 

. Johannes Greenberg (1887–1951). Kurbus. 1940–1944.

Johannes Greenberg (1887–1951). Kurbus. 1940–1944. Eesti Kunstimuuseum.

Ülo Sooster (1924–1970). Lamavad vangid. U 1950–1954. Eesti Kunstimuuseum.

Ülo Sooster (1924–1970). Lamavad vangid. U 1950–1954. Eesti Kunstimuuseum.

Ülo Sooster. Autoportree. 1953–1956. Eesti Kunstimuuseum.

Ülo Sooster. Autoportree. 1953–1956. Eesti Kunstimuuseum.

Ado Vabbe (1892–1961). Mees hampelmannidega (Nukumüüja). 1944. Eesti Kunstimuuseum.

Ado Vabbe (1892–1961). Mees hampelmannidega (Nukumüüja). 1944. Eesti Kunstimuuseum.