Roosid, nagu üldse ilutaimed, ei ole Eesti taluaedades just väga ammused asukad. Iluaiandusega hakati taluaedades tegelema 19. sajandi II poolel ja pole andmeid, et roosid oleksid esimestena aedades kasvanud.
Isegi roosi nimetus ei tähendanud varem päris sedasama, mida praegu. Eesti Rahva Muuseumi 1973. aastal 20. sajandi alguse taluõue kujunduse kohta läbi viidud küsitlusest võib lugeda, et roosid olid maainimese jaoks kõik lilled, mis ei kasvanud metsikult: „Nimetust lill ei tarvitatud. Toas ja peenral olid roosid, heinamaal – lillesed.“ Vähene kollane roos oli saialill, suur kollane roos oli päevalill, siidiroos ja tupsroos oli magun, sinine roos ja kepproos olid tokkroosid, tõllaroos oli käoking, suvistepühade roos oli pojeng jne. Roos oli lihtsalt aias kasvav, enamasti võõramaist päritolu lill.
Pööningu suvenumbris kirjutame vanadest taluaia roosisortidest.
Tekst: Tiina Toomet
Fotod: autori kogu
