Kütja rõõm

Ahjud on pühad olevused. Just, olevused. Minu jaoks. Või midagi sinnapoole. Mitte lihtsalt asjad. Nii kui märkan üht ahju kuskil toas, tahaks temaga kohe lähemalt tutvust teha. Muidugi, kui on talv. Suvel nad magavad. Aga juba sügisel, esimeste jahedate ja niiskete ilmadega nad ärkavad oma nurkades ellu ja tõmbavad tähelepanu.

Tutvust on kahte liiki, pinnaline ja sügav. Pinnaline tutvus tähendab, et vajutad oma pihupesad ja selja vastu tema kahlist, tellisest või plekist külge ja ammutad endasse tema soojust. Ahi on juba köetud, tuli on ära põlenud ja siiber on kinni, aga see soojus on ikka veel seal, veel järgmisel päevalgi. See on teistmoodi soojus kui radiaatori oma. Elus, jah, justkui kellegi soojus.

Aga kui ahi niisugusel rõskel ja viluvõitu päeval on külm ja kütmata, siis tahaks temaga kohe sügavamat tutvust soetada. Teha temasse tuli, äratada ta ellu ja panna rääkima. Tuba on ikka veel sama külm kui enne, aga juba on seal tõotus soojusest, juba seal vuhiseb ja praksub, majal on jälle hing sees. Kui puud on söele põlenud ja sütel tantsib veel ainult sinakas, kollakas, rohekas läbipaistev leek, saab teha nii sisemise kui välimise ukse lahti ja lasta sellel puhtal sütetulel ennast kuumutada. Sirutada sinna paistele külmetavad varbad, nagisevad põlved. Talveõhtu ongi väljas oma valdustesse astunud, see hõõguv kuma on ainus valgus toas, ühe unustatud suvepäikese loojang.

Pööningu tule-teemalises talvenumbris nr 4 (29) / 2021 mõtiskleb Tõnu Õnnepalu tulest, ahjudest ja (kodu)soojusest.

Autor: Tõnu Õnnepalu
Fotod: Eesti Kunstimuuseum, erakogu