Vaniljekaunast vekkimiseni

20. sajandi alguspoolt iseloomustasid nii Eestis kui ka Euroopas laiemalt mitmed sotsiaalsed ja ühiskondlikud murrangud. I maailmasõda ja sellele järgnenud Vabadussõda võimaldasid naistel asuda üha enam koduvälistele ametikohtadele, kasvas naiste üldine eneseteadvus. Samasse perioodi jääb ka inimeste talupoegliku maailmatunnetuse vahetumine moodsate tõekspidamistega: teisenesid arusaamad ajast, hügieenist, elukvaliteedist ning väärtushinnangutest. Kultuuriuuendused lõid soodsa pinnase senisest teadmistepõhisemale, haridus- ja uuendusmeelsemale avalikkusele. Peamiselt väljendus see hoo sisse saanud naisseltsiliikumises ja korraldatud kursustes, aga ka avalike meediumite mitmekesistumises ja laiema publikuni jõudmises. Suurenes naistele suunatud kodumajandusajakirjade arv ja levik; senisest oluliselt rohkem ilmus temaatilisi käsiraamatuid; 1920.–30. aastatel avati järjest rohkem kodumajanduskoole, mille õppekavades oli aineid alates  toitumisõpetusest ja aiandusest, lõpetades elamu sisustamise ja karjakasvatusega.

 

Pööningu suvenumbris kirjutame Eesti esimese iseseisvusperioodi toidukultuuri arengust kodumajandus- ja keedukursuste toel.

Autor: Marilyn Mägi
Fotod: Eesti Rahva Muuseum, Eesti Põllumajandusmuuseum