Padise klooster on üks Eesti imetabaseimaid ehitisi. Harukordne – väga kenasti säilinud arhailine ja algupärane keskaegne kompleks on seotud ühe põnevaima kristliku ordu, tsistertslastega. „Tegemist on Euroopa mastaabis täieliku uunikumiga – midagi sellist mujal lihtsalt pole,“ on öelnud tabavalt arhitektuuriajaloolane Kaur Alttoa. Kloostri süda asus strateegiliselt nutikalt Simmiku ehk Kloostri jõe kõrgete kallastega ümbritsetud saarel ja on ka täna – varemetena – maaliline ja ääretult efektne vaatamisväärsus.
Aastakümneid oli Padise – nagu 1930ndatest elu lõpuni kloostriga tegelenud Villem Raami (1910–1996) kõrgajal – võsast puhtana hoitud, osaliselt katustatud, betoneeritud ning kohati üles laotud müüridega varemepark, mis suuremate finantssüstide puudusel rohkem küll lagunes kui paranes. Nüüd on aga veidi enam kui aastaga täiesti uskumatul kombel toimunud kiire, kuid ulatuslik restaureerimine.
Pööningu kevadnumbris 1 (18) / 2020 kirjutab kunstiajaloolane Karin Paulus uuenenud Padise kloostrist.
Autor: Karin Paulus
Fotod: Tõnu Tunnel
