Tapeetides kasutatud pigmendid

pigmendid

Sarnaselt tapeedi aluspaberile ja trükitehnikate eripäradele aitavad ka pigmendid määrata tapeedi vanust. 18. sajandi alates algusest hakati järk-järgult avastama ja kasutusele võtma n-ö kaasaegseid sünteetilisi pigmente. Suur enamus varem kasutuses olnud pigmentidest olid orgaanilised. Tapeetide trükkimisel kasutati enamasti värvimuldadest ja mineraalidest saadud pigmente. Valgetest pigmentidest oli kõige laiemalt kasutusel mürgine pliivalge ning mustadest nn kondimust, mis oli õhukindlas ruumis põletatud kontidest saadud tahm.

Enne sünteetiliste pigmentide, Preisi sinise ja sinise verditeri (asuriitsinine) kasutuselevõttu 18. sajandil esines sinist tooni tapeetide kujunduses vähe. Ent siis toimus plahvatus, sinine muutus ühtäkki väga populaarseks. Teise sarnase värviplahvatuse põhjustajad olid kaks arseenisisaldusega pigmenti: Scheele roheline ja Pariisi roheline. Erinevalt Preisi sinisest oli tegemist salakavalate pigmentidega, mis tegid palju kurja. Seetõttu tuntakse neist saadud tooni eesti keeleski mürkrohelisena.

Pööningu talvenumbris 4 (23) / 2020 kirjutame tapeetides kasutatud pigmentidest: alates looduslikest värvimuldadest kuni salakavalate mürgiste pigmentideni – pliivalge, Scheele roheline ja Pariisi roheline.

Autor: Kadri Kallaste
Fotod: autori kogu, Tartu Ülikooli muuseum, Wikimedia Commons