Nikolai Langebraun ja kuidas tema portselanitööstuse toodangut ära tunda?

Juustu kujutis taldrikul
Juustu kujutis taldrikul

Paljudes Eesti kodudes on tänaseni säilinud mõni taldrik, vaagen või tass, mille põhja alt võib Langebrauni nime leida. 70–80 aastat tagasi oli raske leida mõnd Eestimaa kodu, kus N. Langebrauni kaunid portselanesemed poleks nõudekappe ehtinud. Kes oli aga mees selle kaubamärgi taga?

Nikolai Langebraun

Nikolai Langebraun

Nikolai Langebraun sündis 22. mail 1877. aastal Tallinas. Oma karjääri alustas ta Theodor Kaarmannile kuuluvates raua- ja majapidamispoodides müüjana. Kauplustes müüdi muuhulgas ka kalleid, eskporditud portselanesemeid, mis klientidele väga meeldisid, kuid jäid tihti kõrge hinna tõttu ostmata. Eestis portselani aga ei toodetud, kuna tehnoloogia oli keeruline ja vajalikke komponente, näiteks ülipuhas liiv, siin ei leidu. Nõude kõrge hinna põhjuseks olid kõrged tollimaksud. Nii tekkis Nikolai Langebraunil nutikas äriidee, tuua tolliga maksustamata portselantoorikud Euroopa suurtest tehastest odavalt Eestisse ja neid siis ise kohapeal dekoreerima hakata.

Lastetaldrik

Lastetaldrik

Alustati väikese perefirmana, kus kunstnike/kaunistajatena olid tegevad Nikolai Langebrauni abikaasa ja paar sugulast. 1928. aasta lõpul tegevust alustanud portselanitöökoda kasvas peagi suureks ettevõtteks, kus töötas üle 30 inimese. Palju abi oli Saksamaalt saabunud meistrist Karl Hofmeisterist, kes oli saanud väljaõppe kuulsas Rosenthali portselanivabrikus. Ettevõte ei olnud edukas ainult Eestis, dekoreeritud portselani eksporditi ka välismaale.

Dekoor Muhu mänd

Dekoor Muhu mänd. Autor A. Tiits.

  1. aasta kevadel müüs Nikolai Langebraun raskenenud majanduslike ja poliitiliste olude tõttu oma ettevõtte maha ja siirdus koos abikaasaga Saksamaale, kus ta 1960. aastal suri.
Haapsalu vaatega tuhatoos

Haapsalu vaatega tuhatoos

Langebrauni märgid

Nikolai Langebrauni ettevõttes dekoreeritud esemete signeerimiseks kasutati erinevatel aegadel nelja põhilist märki, mis trükiti esemete põhja alla, portselanitooriku tootja märgi kõrvale. Esimestel tegevusaastatel kasutati punast või oranžikat märki, millel oli kujutatud päike ja selle kohal kaarena tekst „N. LANGEBRAUN” ning all „TALLINN”.

1928.–30. a kasutatud firmamärk.

1928.–30. a kasutatud firmamärk

  1. aastate algul võeti kasutusele uus märk, samuti punast või oranžikat värvi tekstiga „Langebraun” ja „Tallinn”, päikese motiiv „Lange” ja „brauni” vahel.
1930.–34. a kasutatud firmamärk.

1930.–34. a kasutatud firmamärk

Need kaks esimest märki kanti esemetele terastrüki tehnikas. 1933. aastal võeti laienenud ettevõttes toodangu märgistamiseks kasutusele kummitempel. Uus märk oli punane või pruun(ikas), eelnevale märgile oli lisatud vaid ovaalne raamistus. Seda märki esineb firma toodetel ka kõige rohkem.

1933. aastast kehtinud firmamärk ja pabermärk

1933. aastast kehtinud firmamärk ja pabermärk

Vahel on sama kujundust kasutatud ka kuldsetel, kristallimärkidele sarnastel, lillekujulistel pabermärkidel, mis kleebiti esemetele. 1930. aastate lõpul kujundas ettevõtte dekoraator Peet Aarela eraldi märgi eksportkauba signeerimiseks. Kilbikujuline märk on diagonaalselt poolitatud, selle ülemine osa on roheline musta päikese kontuuriga, alumine aga must ja sellel rohelisega tähed „NL”, vahel lisati märgi alla ka tekst „TALLINN”. Eksportmärk kanti esemele kirjutrüki tehnikas.

Pabermärk 1930. aastate II poolest.

Pabermärk 1930. aastate II poolest.

Lisaks neile põhimärkidele kasutati kallimate toodete signeerimiseks ka käsitsi maalitud hõbe- või kuldtäppi (trapets), millega enamasti „kaeti kinni” portselantooriku tootnud vabriku märk. Käsimaalis dekoreeritud esemetel on lisaks vabrikumärkidele ka tekst „Käsimaal” ja/või „Handgemalt”.

 

Kuldtäpiga ekspordimärk

Kuldtäpiga ekspordimärk

Hõbetäpiga ekspordimärk

Hõbetäpiga ekspordimärk

  1. ja 1934. aastal lõi iga dekoraator firmamärgi kõrvale ka oma numbri, hiljem sellest loobuti. Suurem osa numbritest anti tööle vormistamise järjekorras, vahel said aga uued tulijad töölt lahkunute vabanenud numbreid.

 

Autor: Anne Ruussaar
Fotod: Eesti Ajaloomuuseum