Harjumaal Keila kihelkonnas Sakus, Vääna jõe vasakul kaldal asub imeline klassitsistlikus ehitusstiilis rajatud hoone – Saku mõis. Hoone on tunnistatud kultuurimälestiseks ja on riikliku kaitse all. Väärika hoone ehitusaja ja vanuse kohta annavad teatmeteosed erinevaid andmeid, enamasti 1820ndatest kuni 1830ndate aastateni.
Hinnangutest mõisahäärberi vanusele
Põhiliselt Riias tegutsenud balti-saksa arhitektuuriajaloolane Heinz Pirang on oma teoses ,,Das Baltische Herrenhaus II” (1928) andnud Saku härrastemaja ehitusajaks umbes 1830. aasta ja seostanud selle arhitekti Carlo Rossi nimega. Mingisuguseid tõestusmaterjale sellele lisatud ega märgitud ei ole.
Meile kättesaadavates teatmeteostes on Saku mõisahäärberi ehitusajaks märgitud järgnev: u 1830 (ENE 1975), 1825–30 (EE 1995), u 1825–30, arh C. Rossi? (Eesti arhitektuur 3, 1997), 1820ndatel aastatel (Eesti Mõisaportaal).
Tuntud mõisate uurija Juhan Maiste märgib oma teoses ,,Eestimaa mõisad” (1996) stiilikriitilisel määratlusel, et uue härrastemaja ehitamisele asuti Sakus 1820ndatel aastatel. Venekeelses entsüklopeedilises teatmikus ,,Estonia” (2008) on Maiste täpsustanud: ligikaudu 1825–30, arhitekt Carlo Rossi. Ent dokumentaalseid andmeid ei viidata ja seos Carlo Rossiga jääb oletuslikuks.
Analoogiline ajavahemik ja Carlo Rossi populariseerimine jätkub ka Helmi Üpruse töödes, Eesti arhitektuuri ajaloos, Keskkonnaameti kodulehel, Kultuurimälestiste riiklikus registris, Saku mõisa ajalugu käsitlevates trükistes jm. Tundub, nagu oleks esimene oletaja olnud suunanäitajaks järgnevatele.
Ainsaks, kes hindas mõisa vanuselist väljanägemist teistest tunduvalt varasemaks, on kunsti- ja arhitektuuriajaloolane Ants Hein. Raamatus ,,Jälgimäe-Pääsküla-Nõmme” (2009) väidab ta, et ,,…pärast 1810. aastat alustasid Rehbinderid Saku mõisa suurejoonelist väljaehitamist.” Kuigi ka selle daatumi kohta puuduvad dokumentaalsed materjalid, tõestab 2008. aastal kaasaegsel metoodikal toimunud dendrokronoloogiline uuring Ants Heina väite paikapidamist.
Saku mõis. (Foto: autori kogu)
Palktalastiku uuring ja selle tulemused
Ajaloouuring Muinsuskaitseameti arhiivist ja muudest infoallikatest näitas, et allikates toodud arvamused kordasid niigi teadaolevat. Saku mõisahäärberi kohta on olemas ülesmõõtmisjooniseid, tehnilise ülevaatuse akte ja arhitektuurseid eritingimusi. Koostatud on need valdavalt remontide ja ümberehituste vajadustest lähtuvalt. Pööningul asuva kandva puitkonstruktsiooni kohta ei ole uuringuid tehtud, välja arvatud 1952. aastal Inventariseerimise Büroo inseneri E. Preesi koostatud lühike tehnilise ülevaatuse akt. Olime olukorras, kus väärteave oli varjutamas objektiivset tegelikkust.
Saku mõisahoone kandekonstruktsioon paikneb kahel tasapinnal: laetalastik allpool ja müürile toetuv katusekonstruktsioon kõrgemal. Lootsime, et arvatavalt ligi 200-aastased, 25–40 cm läbimõõduga terved ja ümberehitustest puutumata ümarpalgid avavad uurijale oma vanuse ja tõe Saku mõisahäärberist.
Tänapäeval kasutatakse ajalooliste hoonete puitkonstruktsioonide vanuse määramiseks dendrokronoloogilist uurimismeetodit, mis võimaldab puidu (palkide) aastarõngalaiuste mustrite sarnasuse järgi määrata kasutatud puude kasvamise kalendriaastad.
Saku mõisa härrastemaja katusekonstruktsioonist võeti puuriga kokku 29 puiduproovi kolmest talastikust hoone eri otstes. Puurproovides mõõdeti aastarõngaste laiused ja võeti talastike kaupa nende keskmine. Iga talastiku aastarõngalaiuste rida võrreldi Eesti ehitiste aastarõngalaiuste kronoloogiatega, leidmaks sarnaseid järjestusi. Selgus, et osa talade aastarõngaste rida lõpeb 1814. a, osal aga 1815. a kasvukihiga (viimasel juhul on aastarõngas mittetäielik, mis näitab puu langetamist kasvuperioodil, s.o 1815. a suvel). Millal siis ehitati need talastikud?
Eesti toorpuidust ehitamise traditsioon on kestnud sajandeid, kui puud langetati ja palgid töödeldi kirvestega. Saed võeti meil ehituses laialdasemalt kasutusele alles 19. sajandi teisel poolel. Kirvemeeste kunst oli tol ajal väga kõrge. Ka Saku mõisahäärberi katusekonstruktsioonide talad on töödeldud sae abita, ainult kirvega. Hoone eri otste talastikud on ehitatud üheaegselt, toore ehituspuidu tarvitamise eeldusel tõenäoliselt 1815. aasta suvel. Katusetalastiku valmimisega võib lugeda hoone püstitatuks. Seega täitus 2015. aastal Saku mõisahäärberi ehitamisest 200 aastat.
Arhitekt Carlo Rossi
Arhitekt Carlo Rossi.
Andmed Carlo Rossi (1775–1849) elu algusaastatest ja vanematest on vastuolulised. Kunstiringkondades tiirles mitmeid Rossi-nimelisi persoone, ka arhitektuuri valdkonnas. Arhitektuurialast haridust sai Carlo juba varajases nooruses ja 1800. aasta paiku leiame ta arhitekti abilise rollis. 1802–1803 õppis Rossi Itaalias. Järgnes töö kunstnikuna Peterburi klaasi- ja portselanivabrikutes ning tänu teadmistele ja oskustele anti talle 1806. aastal arhitekti kutse.
Rossi arengus ja töös sai määravaks osalemine Peterburist Moskvasse suundunud Kremli ekspeditsioonis (1808), mille käigus kujunes temast ekspeditsiooni peaarhitekt. Eesmärgiks oli sealsete ajalooliste hoonete restaureerimine ja uute ehitamine. Samaaegselt anti talle ülesandeks Tveri lossi luksuslike ümberehitustööde kavandamine Keiser Aleksander I õe Jekaterina Pavlovna ja Oldenburgi printsi George`i pulmadeks. 1815. aastal pöördus Rossi tagasi Peterburi. Vahemärkusena mainigem, et Saku mõis oli selleks ajaks valmis saamas.
Peterburi naasmise järel kujunesid Rossi tööpausid kidura tervise ning keeruliste suhete tõttu valitsejatega üsna pikaks. Siiski on suurehituste meheks nimetatud Carlo Rossi käe all ehitatud ümber Vassili saarel asuv Jelagini palee (1818–1822), Peastaabihoone Peterburi kesklinnas (1819–1829), Paleeväljak ja mitmed muud kõrgklassitsistlikus stiilis objektid.
Jelagini palee Peterburis.
Rossi seos Saku mõisaga on tuletatud ilmselt tema peresuhete põhjal. 1822. aastal abiellus Rossi pärast esimese naise surma Sofia, Andrei tütar, Andersoniga, kellega tal oli kuus last. Alul elati lühikest aega Peterburis, siis siirdus pere Tallinna, kus naisel oli kaks väikest maja. Perekond Tallinnas, Rossi Peterburis, nii kujunes kahel pool elamine perekonnale väga kulukaks.
Mitmed uurijad on viidanud Saku mõisahoone ja Rossi varasema perioodi ehitiste arhitektuurilisele sarnasusele. Seletatav on see asjaoluga, et 1810. aasta paiku anti Peterburis välja kavandatavate hoonete välise ilme parandamiseks tüüpfassaadide albumeid. Eestis kehtis tüüpfassaadide kohustus 1811. aastast 1840. aastani. Võibolla sai siit ainest ka Rehbinderi kutsutud Saku mõisahoonet kavandav arhitekt. Kas ta oli Peterburist, saksa soost või koguni kodumaine mees, selle kohta täna info puudub. Küll aga ei saanud see olla Carlo Rossi, kes tegeles Saku mõisa kavandamise ajal Moskva ja Tveri töödega ja sealt provintsi suundumine olnuks rohkem kui ebareaalne. Samuti ei sobi ajaliselt tema viibimine perekonna juures Tallinnas, sest siis oli Saku mõis juba valmis.
Rehbinderite ettevõtlikkus
Väga jõuka Rehbinderite aadlisuguvõsa esiisa Saku mail oli Otto Magnus (1727–1792), kes ostis Saku mõisa 1765. aastal. Tema ja vabapreili Sophie von der Pahleni abielust sündis perre kolm poissi. Noorimast, Karl Friedrichist (1764–1841), saigi uue Saku mõisahoone rajamise peategelane.
Krahv Karl Friedrich Rehbinder.
1786. aastal, kui Karl Friedrich oma Šveitsist pärit vastnaitud naise Gertrude van Nassau-zu Leckiga Sakusse elama asus, ei olnud sealsed elamistingimused just roosilised. Pärinud pärast isa Otto Magnus Rehbinderi surma 1792. aastal Saku mõisa, lahenes perekonna elamise mure ja võis keskenduda eelkõige viina põletamisele, millest kujunes mõisategevuse kullaauk.
Saku mõisa eluhoonete seisukord oli halb ja seepärast on mõistetav, et Karl Friedrich asus uut mõisahäärberit ehitama. Dendrokronoloogilise uuringu järgi toimus lae- ja katusetalastiku ehitus tõenäoliselt 1815. aasta suvel, vahetult pärast mändide langetamist.
Ka mõisnike perekonnasündmusi jälgides saab leida härrastemaja orienteeruva ehitamise aja. Mõisa esimeste asukate, Karl Friedrichi poja, Paul Eduardi (snd 1794) ja tema pruudi, vabapreili Helene von Ungern-Sternbergi (snd 1800) abiellu astumise kuupäevaks, 25. jaanuar 1818, pidi vähemalt osa uuest mõisahäärberist olema valmis, sisustatud ja elamiskõlblik, sest nii oli kombeks.
Isa ja poeg Rehbinderid olid 7. oktoobril 1820. aastal kokku leppinud ja alla kirjutanud Saku mõisa ostu-müügilepingu, millega vormistati suur osa Saku mõisast Paul Eduardi nimele. Seejärel võis Karl Friedrich kalessi istuda ja võtta suuna oma kodumõisa Saue poole. Tema töö Sakus oli tehtud.
Saku mõis 20. saj alguses. (Foto: Eesti Ajaloomuuseum)
Saku mõis.
Artikkel ehitamisajast dendrokronoloogilise* uuringu abil
Autorid: Lembit Teinbas, Alar Läänelaid
Fotod: Eesti Ajaloomuuseum, autori kogu, Wikimedia Commons
Et huvitavaid lugusid ikka jätkuks, telli Pööning koju käima!
Ajakirja saab tellida siit: https://tellimine.ee/est/pooning-11791 või telefonil 617 7717 (Express Post).
Pööningu varasemaid numbreid saab tellida toimetusest e-posti aadressil toimetus@ajakiripooning.ee
* Dendrokronoloogia – teadusharu ja meetod, mille uurimisobjektiks on puude aastarõngad. Aastarõngad iseloomustavad nende moodustumise ajal valitsenud keskkonnatingimusi, olles vastavalt kitsamad (kui kasvutingimused on olnud ebasoodsad) või laiemad (soodsamate tingimuste korral).
Dendrokronoloogiline materjal mingi piirkonna kohta kujuneb paljudest puudest ja ehitistest võetud proovidest, mis on omavahel liidetud kronoloogiaks. Kronoloogiaid kõrvutades ja liites saab neist moodustada pikki aegridu, mis ulatuvad sadade aastate taha. Aastarõngalaiuste kronoloogiate järgi saab dateerida ehitisi ja nendega seotud sündmusi.
