Esimesed küünlad olid lihtsasti valmistatud, hangunud rasv või mesilasvaha mätsiti ümber tuld võtva materjali, mida tänapäeval tunneme tahina. Enne vormide leiutamist tehti küünlaid kastmise teel: tahti kasteti nii mitu korda sulanud rasva või vaha sisse, kuni selle hangunud kihtidest moodustus piisavalt jäme küünal. Tänapäeval tuttav nõgusus küünlajala tipus tekkis alles siis, kui küünlaid hakati valmistama valuvormiga.
Nagu küünlad, olid ka küünlajalad esialgu lihtsad ja meenutasid pigem kaussi või mõnda terava oraga varustatud plaati. Küünlajala kõrgus võib iseloomustada tema kasutusotstarvet: toekama jala ja lühema varrega küünlajalad olid kasutuses laudadel, mille ääres loeti, või näiteks ka klaveril, et oleks mugav nooti jälgida. Mida suuremat ala sooviti valgustada, seda kõrgemad olid küünlajalad.
Küünlajala vorm oli kuni 18. sajandini inspireeritud arhailisest õõnsast anumast ja meenutas tihti kummuli keeratud peekrit – võimalik, et viimase järgi saigi küünlajalg oma kuju.
Pööningu kevadnumbris nr 1 (24) / 2021 heidame valgust küünlajala kujunemisloole ning vaatame ringi eri ajastute küünlajalgade galeriis.
Autor: Viljar Vissel
Fotod: Eesti Rahva Muuseum, Konserveerimis- ja digiteerimiskeskus Kanut, Muinsuskaitseamet, Alamy Stock
