Tihti on maja vanus ja ehitusaeg teada, kuid selle teadmise puudumisel aitavad aknad või uksed mõnikord ka hoone umbkaudset vanust määrata. Toon elulise näite: ehitisregister annab hoone ehitusajaks 1932. aasta, kuid, registrisissekanne ei pruugi alati olla puhas tõde. Ehitisregistrisse kantakse see info, mille keegi kunagi registripidajale on andnud ja see ei pruugi ajaloolise tõega vastavuses olla. Kui nüüd antud hoonet akende abil „lugema“ hakata ning majal on selgelt 19. sajandi lõpu tegumoe ja detailidega aknad, annab see märku, et hoone on tõenäoliselt siiski varasem kui 1932. aastast. Sellised juhud, kus 1932. aastal ehitatud majale on paigaldatud pea 40 aastat vanad aknad, on siiski väga haruldased. Selleks et tunda ära tüüpilised 19. sajandi aknad, peabki teadma, mis tüüpi avatäiteid tol ajal tehti ning millised olid enimkasutatavad metallmanused ja muud aknadetailid.
Avatäidete uurimise puhul on olulised kõik detailid – metallmanused, aknaraami või ukse paksus, raampuu profiil, värvikihid, klaas, kitt või puitliist.
Pööningu sügisnumbris nr 3 (33) / 2022 jagama juhiseid, kuidas dateerida vanu aknaid ja uksi: alates kujundusest ja lõpetades profiili kujuga. Seekord keskendub restauraator Kerttu Küünarpuu avatäidete proportsioonide ja puiduosa kirjeldamisele.
Autor: Kerttu Küünarpuu
Fotod: autori kogu, Tõnu Tunnel
