Eesti Kunstimuuseumi kogud 1995‒2019

Käesoleval aastal tähistab Eesti Kunstimuuseum oma 100. sünnipäeva. Sellega seoses avaldame käesoleva aasta jooksul ilmuvates Pööningu numbrites neli artiklit Eesti Kunstimuuseumi kogude kujunemisest saja aasta jooksul.

Pööningu talvenumbris kirjutame muuseumi kogudest, mis on soetatud aastatel 1995‒2019.

Autor: Kersti Kuldna-Türkson

Illustratsioonid: Eesti Kunstimuuseum

Eesti Kunstimuuseumi kogud 1995‒2019

Ado Lille maal „Nimetu 32“ aastast 1994 oli esimene sõjajärgne Kultuurkapitali toel EKMi kogusse omandatud teos.

Ado Lille maal „Nimetu 32“ aastast 1994 oli esimene sõjajärgne Kultuurkapitali toel EKMi kogusse omandatud teos.

Taavi Talve videoinstallatsioon „Pimetähn“ aastast 2016 on näide teosest nüüdiskunsti kogus, mida, nagu teisigi videoid EKMi kogus, on võimalik tervikuna vaadata muuseumi raamatukogus.

1995. aasta 18. mail vormistati Eesti Kunstimuuseumi (EKM) kogusse esimesed sõjajärgsed Kultuurkapitali toel omandatud teosed. Nendeks olid Ado Lille, Jaan Toomiku, Lilian Mosolaineni ja Valeri Vinogradovi maalid, Anu Kalmu graafika, DeStudio fotosari ning Mati Karmini installatsioon. 1994. aastal taasloodud Eesti Kultuurkapital jätkab oma enne Teist maailmasõda tegutsenud eelkäija tegevust, mis samuti ostis muuseumile kunsti. Erinevalt varasemast teeb praegu omandatavate teoste eelvaliku EKMi muuseumikogu täiendamise komisjon, mitte Kultuurkapitali nõukogu. 1990. aastatel omandas EKM Kultuurkapitali toel kogusse vaid kaasaegset kunsti. Hiljem on valikus olnud ka tegevkunstnike varasemaid töid, mis on olnud nende loomingus olulise tähendusega. Praeguseks on EKMi kogus üle 1600 Kultuurkapitali rahalise toetusega saadud teose.
Uutes meediumides kaasaegse kunsti omandamine tõi 1990. aastatel vajaduse vaadata üle EKMi kogude struktuur. Seni oli teoste kogudesse jaotamisel järgitud traditsioonilist põhimõtet: maalitehnikas teosed, ka uusi materjale kasutavad, anti maalikogusse; paberalusel tööd, sealhulgas fotod, graafikakogusse ja kolmemõõtmelised teosed, ka installatsioonid, skulptuurikogusse. Fotode ja videote, mis nõuavad spetsiaalseid säilitustingimusi ja ka teadmisi nende kirjeldamiseks, järjest suurem osakaal tulmete seas andis põhjuse luua 1996. aastal spetsiaalne foto-videokogu. Algul võeti kogusse ainult audiovisuaal- ja fotomeediumis loodud kunstiteoseid, kuid tehnikate ja materjalide järjest suurem põimimine kaasaegses kunstis tingis vajaduse seda materjalipõhist jaotust mitte nii rangelt järgida ja kogusse hakkas üha enam lisanduma ka installatiivset või muus eksperimentaalses võtmes tehtud kunstiteoseid. 2011. aastal nimetati kogu ümber nüüdiskunsti koguks.

Graafilise disaini kogus on arvukalt kultuurisündmuste, eeskätt näituste plakateid. Kunstnik Tõnis Vint kujundas 1971. aastal plakati Tallinna 2. Graafikatriennaalile.

Uue koguna loodi 2001. aastal graafilise disaini kogu, et koondada seni teistes EKMi kogudes, raamatukogus ja arhiivis leiduvat tarbegraafika materjali, millest valdava osa moodustasid plakatid. Tänaseks sisaldab graafilise disaini kogu enam kui 3000 museaali. Kogu hõlmab väga eripalgelist materjali, alates 1920.‒1930. aastate ja nõukogude perioodi tooteetikettidest ja -pakenditest ning nende kavanditest kuni 1990. aastate reklaamplakatite proovitrükkideni. Kõige arvukamalt on kogus kultuurisündmuste plakateid, mida on kujundanud nimekad Eesti graafikud ja disainerid. Väljapanekutel tekitab publikus alati elevust värvikas 1940. aastate teise poole ja 1950. aastate alguse sotsrealistlike propagandaplakatite kollektsioon.

Väärtusliku osa Johannes Mikkeli kogust moodustab Idamaade portselan. Väga haruldane on Jaapani kurtisaani figuur 18. sajandist, mis on pärit Gatšina lossist Peterburi lähedal.

Kunstnik Krista Mölder kujutab oma fotosarjas „Toast lahkumata“, mis osteti Kultuurkapitali toel EKMi nüüdiskunsti kogusse, poeetilisest vaatenurgast Kumu hoidlaid.

Koos paljude teiste Eduard Wiiralti töödega andis Eesti Komitee Stockholmis 2007. aastal EKMile üle kunstniku varase joonistuse aastast 1924 „Madonna lastega“.

Üks uhkemaid esemeid Alur Reinansi hõbedakollektsioonis on Tallinna meister Zacharias Lorenzeni barokne vanikuid kandvate putodega joogikann 1670. aastatest.

Fotokogus leidub haruldasi vaateid Eesti 20. sajandi alguse kunstielust. Tallinna Kunsttööstuskooli õpilaste fotol aastatest 1914‒1918 on teiste seas näha töötamas varalahkunud kunstnik Oskar Kallist.

Suuri muudatusi tõi EKMi kogudes kaasa 2000. aastal Kadrioru kunstimuuseumi avamine EKMi väliskunstile spetsialiseerunud muuseumina. Suurtest maali-, graafika-, skulptuuri- ja tarbekunstikogudest eraldati välisautorite teosed ja loodi väliskunsti kogud, mida eksponeeritakse ja hoitakse Kadrioru lossikompleksis. Välisautorite teosed on muuseumi kogusse jõudnud samal viisil, nagu on kujunenud EKMi kogu tervikuna: ostude, kingituste ja mitmesuguste üleandmiste tulemusena. Praegu on väliskunsti kogude täiendamisel oluline teose seotus Eestiga – kogumisel on fookuses ajalooliselt Eesti kunstikollektsioonidesse kuulunud tööd. Kadrioru kunstimuuseumist on saanud Eestis väliskunsti tutvustamise ja uurimise keskus, millega liitub lossi köögimajas asuv Mikkeli muuseum. 1997. aastal vormistati kunstikoguja Johannes Mikkeli (1907‒2006) ligi kuuest ja poolesajast Lääne-Euroopa maalist, graafilisest teosest ning Idamaade ja Euroopa ajaloolisest portselanesemest koosneva kollektsiooni kinkimine EKMile tingimusel, et seda säilitatakse ja eksponeeritakse tervikliku omanimelise muuseumikoguna.

2006. aastal valminud Kumu hoone oli esimene spetsiaalselt kunstimuuseumiks ehitatud maja Eestis. Lisaks oluliselt paranenud kunsti säilitamisvõimalustele on see tõstnud kunsti ja kunstimuuseumi prestiiži ühiskonnas tervikuna. Selle tunnistuseks on üha tihedam suhtlus EKMi, kunstnike ja kunstikogujate vahel, mille tulemusena täienevad muuseumi kogud nii ostude kui annetustega kunstiklassikast nüüdisaegse loominguni. Selle sajandi üks suuremaid annetusi on 2007. aastal Stockholmi Eesti Komitee poolt üle antud graafik Eduard Wiiralti pärand, mis koosnes ligi 900 kunstiteosest, arhiivmaterjalidest ja kunstniku isiklikest esemetest. 2012. aastal anti EKMile üle Rootsis elanud kollektsionääri Alur Reinansi (1932‒2010) hindamatu pärand, mille unikaalseim osa on ligi 200 esemest koosnev Eesti 17.‒20. sajandi alguse hõbetööde kollektsioon. Fookuse laienemine kunstiajaloo uurimises ja seni teisejärguliseks peetud materjali, nagu kunstnike proovitööd, visandid, aga ka kirjad ja fotod, oluliseks muutumine on andnud tõuke ka EKMi kogude täiendavaks ümberkorraldamiseks, samuti omandab muuseum seda materjali järjest enam nii ostude kui annetustena. Maalide, graafiliste tööde ja skulptuuride kavandeid ja muud abimaterjali säilitatakse vastavate põhikogude lisakogudes. 2015. aastal loodi spetsiaalne fotokogu, mis koondab fotojäädvustusi kunstnikest, nende loomingust ja kunstielust – nii näituste avamisi, ateljeede vaateid kui ka kunstikoolide tegevust. Jõudsalt täieneb ja leiab järjest enam kasutamist EKMi arhiiv, mis sisaldab dokumente muuseumi ajaloo ja Eesti kunstielu kohta: siin on nii kunstnike isikuarhiivid kui ka näiteks kunstiajaloo uurimisega tegelenud institutsioonidelt üle antud materjalid.

EKM tutvustab oma kogusid nii traditsiooniliste muuseumi võimaluste, nagu näitused ja trükised-kataloogid, kui ka uuemate, internetiajastu lahenduste kaudu. Kõik EKMi museaalid on vähemalt lühikirjeldusega leitavad Eesti Muuseumide Veebiväravas MuIS. EKMi kodulehel on võimalik vaadata muuseumi kogude paremikku digifaile koondavas digitaalkogus.

Praegu on Eesti Kunstimuuseumis koos lisakogudega hoiul ligi 65 000 kunstiteost.