Alates 1970. aastatest sai Eesti Kunstimuuseum (EKM) endale suuremad võimalused kunstiklassika ostmiseks: pärandiostude üle hakkas otsustama EKMi enda töötajatest koosnev komisjon ning lisaks eraisikute pakkumistele sai muuseum õiguse osta ka komisjonikauplustest. 1973. aastal andis Eesti NSV kaubandusminister välja spetsiaalse instruktsiooni, mis kohustas komisjonikauplusi teavitama muuseume müügiks toodud kunsti- ja kultuuriväärtuslikest esemetest. EKM ostis kunsti ka Leningradi ja Moskva vastavatest poodidest, kus liikus Vene erakogujate müüki pandud baltisaksa ja 19.‒20. sajandi alguse Eesti kunstnike töid.
Avardus ka EKMi kogus esindatud kunstnike ring – 1970. aastatel tekkisid esimesed kontaktid väliseesti kunstnikega. Kuigi Nõukogude Eestis oli muuseumi suhtlus väliseesti kunstimaailmaga piiratud ja kontrolli all, jõudis EKMi mitmeid pagulaskunstnike teoseid nii kingituste ja pärandustena, näiteks Erna von Brinkmannilt, Agathe Veeberilt, Ernst Jõesaarelt, kui ka ostudena. 1970. aastal ostis EKM Rootsis elavalt kunstnikult Herman Talvikult kuus teost – tehing, mis, arvestades tolleaegset ranget kontrolli välisvaluuta üle Nõukogude Liidus, oli kahtlemata erandlik.
Herman Talvikult 1971. aastal omandatud teosed, sealhulgas religioosse sisuga linoollõige „Ande õnnistus“ aastast 1948, olid EKMi esimesed ostud väliseesti kunstnikult.
EKMi tulmete üldpilt muutus mitmekesisemaks ka žanriliselt ja geograafiliselt. Kuigi enamiku muuseumisse lisandunud teostest moodustas Eesti kaasaegsete maalijate, graafikute, skulptorite ja tarbekunstnike looming, mitmekesistasid pilti erakogujate annetused ja pärandused, milles oli olulisel kohal seni EKMis vähe esindatud Lääne-Euroopa kunst. Moskvas elanud eestlasest kunstikoguja Konstantin Toominga 1972. aastal muuseumile pärandatud kollektsioonis oli üliväärtuslik kogu 18.‒19. sajandi miniatuurportreid.
Prantsuse kunstniku Pierre Pasquier’ miniatuurmaal „Daam kirjutuslaua taga“ 1750.‒1760. aastatest jõudis EKMi kunstikoguja Konstantin Toominga annetusena 1972. aastal.
Pauline Käbi ja Ilse Karringu pärandustega jõudis EKMi muuhulgas Lääne-Euroopa portselani ja ajaloolisi kellasid.
Thonisseni kellafirmas Pariisis 19. sajandi algul valminud kaminakell oli osa Ilse Karringu 1986. aastal EKMile pärandatud kunstikogust.
1979. aastal anti EKMile üle suurim Eesti erakunstikogu, mille omanikuks oli olnud Alfred Rõude (1896‒1968). Kogu kõige väärtuslikumaks osaks on sõjaeelne Eesti originaalgraafika, mida Alfred Rõude, olles isiklikult tuttav paljude tolleaegsete kunstnikega, süstemaatiliselt kogus. Hindamatu on Rõude kollektsioon Eesti tuntuima graafiku Eduard Wiiralti töödest, väga hästi on kogus esindatud niisugused olulised kunstnikud nagu Ado Vabbe, Andrus Johani, Arkadio Laigo, Oskar Kallis jpt. Rõude kollektsioonist, mis sisaldab ka maali, skulptuuri, tarbekunsti ja haruldasi raamatuid, on EKMis üle kümne tuhande teose.
Eesti suurima kunstikogu omanik Alfred Rõude oli isiklikult tuttav mitmete kunstnikega, sealhulgas Andrus Johaniga, kes portreteeris kollektsionääri 1933. aastal.
1980. aastatel panid suured annetused aluse uute kogude ja EKMi filiaalide – kunstnike isikumuuseumide rajamisele. 1984. aastal kinkis Eesti ühe mitmekülgsema kunstniku Adamson-Ericu lesk Mari Adamson EKMile 933 selle kunstniku teost – maale, nahkehistöid, keraamika- ja portselanesemeid, metallikunsti –, mida eksponeeritakse praegu Adamson-Ericu muuseumis. Kogu täieneb praegugi pidevalt ostude ja annetustega. 1985. aastal andis Eesti ühe olulisema kunstniku ja Eesti Kunstimuuseumi ühe rajaja Kristjan Raua tütar Helge Pihelga EKMile Tallinnas Nõmmel asunud kunstniku kodumaja kollektsiooni, mis sisaldas nii Kristjan Raua loomingu näiteid kui ka temaga seotud isiklikke esemeid, kokku ligi 500 teost. See kingitus moodustab EKMi Kristjan Raua kogu.
Adamson-Ericu kogu esimene teos on kunstniku autoportree 1929.‒1930. aastast.
Lisaks isikumuuseumidele lisandusid 1980. aastatel EKMi juurde veel mõned filiaalid. 1980. aastal avati Tallinna vanalinnas endises 17. sajandist pärit aidahoones Tarbekunstimuuseum, kuhu koondati EKMi suurearvuline keraamika-, klaasi-, metallehistöö-, nahakunsti- ja tekstiilikogu. 2004. aastal sai sellest filiaalist iseseisev Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum. 1984. aastal loodi seoses kesk- ja varauusaja kunsti eksponeerimisele pühendatud EKMi filiaali, Niguliste muuseumi avamisega samanimeline kogu. Sellesse koondati juba varem EKMis olnud 16. ja 17. sajandi kunsti näited, peamiselt kirikuga seotud teosed nagu altariretaablid, epitaafid, lühtrid jne. Niguliste muuseumis eksponeeritakse ka esemeid EKMi väärismetallikogust, mis sai alguse juba 1923. aastal, kui Kadrioru lossi anti hoiule endiste gildide ja tsunftide hõbeesemed: pokaalid, karikad, peekrid, rippsildid, vaagnad jmt.
Nürnbergi meistri 16. sajandil valmistatud pokaali kinkis Vene keiser Nikolai I 1827. aastal Mustpeade Vennaskonnale seoses oma külaskäiguga Tallinna Mustpeade Majja. Praegu kuulub teos EKMi väärismetallikogusse.
1990. aasta oli pöördeline EKMi kogude ajaloos. Riiklik Ekspertiisikomisjon, mis seni oli ostnud muuseumile Eesti kaasaegset kunsti, lõpetas tegevuse. Edaspidi andis Kultuuriministeerium kunstiosturahad otse muuseumile, kes sai õiguse moodustada oma komisjon kunstiteoste omandamiseks muuseumi kollektsiooni. Praegu on selle komisjoni nimi muuseumikogu täiendamise komisjon, mis koosneb EKMi spetsialistidest – kuraatoritest, koguhoidjatest ja konservaatoritest – ning otsustab oma koosolekutel kõikide muuseumi kogusse pakutavate teoste, nii ostude kui ka kingituste, vastuvõtmise üle. Tööde omandamisel muuseumi kogusse on kriteeriumiteks kunstniku professionaalsus ja teose kõrge kunstiline tase ning olulisus Eesti kunsti või kunstikogumise ajaloos.
Iseseisvas Eestis, 1990. aastate algusest hakkas EKM aktiivselt omandama kunsti, mis oli nõukogude korra ajal jäänud riikliku komisjoni vaateväljast eemale. See oli Eesti 1960.‒1970. aastate avangardistlik kunst, mida tol ajal ametlikel näitustel ei eksponeeritud. Autoriteks olid kunstnikud, kes mõnel loominguperioodil või tervikuna ei kuulunud nomenklatuursete kunstnike hulka. 1990. aastate algul takistas muuseumit selles tegevuses Lääne äsja tärganud suur huvi taolise kunsti vastu, mistõttu eelistasid mitmed kunstnikud müüa oma loomingut välismaa galeristidele ja kunstikogujatele neile soodsamatel tingimustel kui seda võimaldas EKM. Nende lünkade täitmisega oma kogudes tegeleb Eesti Kunstimuuseum praeguse ajani.
Autor: Kersti Kuldna-Türkson
Illustratsioonid: Eesti Kunstimuuseum
Et huvitavaid lugusid ikka jätkuks, telli Pööning koju käima!
Ajakirja saab tellida siit: https://tellimine.ee/est/pooning-11791 või telefonil 617 7717 (Express Post).
Pööningu varasemaid numbreid saab tellida toimetusest e-posti aadressil toimetus@ajakiripooning.ee
