Eesti Kunstimuuseumi kogud 1919–1944

Eesti Kunstimuuseumi (edaspidi EKM) kogud said alguse juba enne muuseumi ametlikku asutamist: aastatel 1912–1913 ostis Tallinna linn tolle aja kõige kuulsamalt Eesti skulptorilt August Weizenbergilt mitukümmend kunstniku teost, mis olid mõeldud rajatava kunstimuuseumi kollektsiooni nurgakiviks.

„Ideaal” on üks EKMi kogus olevatest August Weizenbergi skulptuuridest, mille Tallinna linn kujurilt ostis.

EKM loeb oma ametlikuks sünnipäevaks 17. novembrit 1919, mil toimus Tallinna Eesti Muuseumi asutamiskoosolek. Algusaegade arutelud, kas loodava muuseumi kogud peaksid olema sarnased Eesti Rahva Muuseumi kogudele Tartus või arvestatakse tulevikus iseseisva kunstimuuseumiga, peegelduvad ka tolleaegses kogumispoliitikas: muuseumisse jõudis nii etnograafilist vanavara, kultuuriloolisi esemeid kui kaasaegsete kunstnike loomingut.

Etnograafilist materjali kogus tolleaegne EKM nagu ERM-gi muuseumitöötajate ekspeditsioonide ja vanavarakorjajate, kellest enamiku moodustasid kohalikud kooliõpetajad ja -õpilased, abil. Muuseumile korjasid vanavara ka mitmed kunstnikud, näiteks Herman Halliste, kes tegutses Noarootsis ja Vormsil, ja Johannes Võerahansu, kes kogus Saaremaal. Kultuuriloolisest kogust moodustasid põhiosa ajaloolised mööbli-, metalli- ja portselanesemed – kohaliku baltisaksa kogukonna maa- ja linnaelamiste sisustus, mis jõudis müüki pärast maareformi, kui endised omanikud olid sunnitud kolima kitsamatesse oludesse.

Erinevaid teid pidi jõudis muuseumisse kujutav kunst. Põhja-Eesti Kunstikaitse toimkond andis muuseumile üle 1919. –1920. a sõjategevuse eest päästetud väärtuslikud Brueghelite koolkonnaga seotud maalid „Pruudi saatmine kirikusse“ ja „Pulmapidu“, mis asuvad praegu Kadrioru Kunstimuuseumis.

„Pruudi saatmine kirikusse” oli esimene teos EKMi maalikogus.

Kunstnik Ants Laikmaa pakkus juba 1919. aastal Asutava Kogu kokkuastumise puhul muuseumile kingiks oma teoseid, mille hulgast tegi valiku spetsiaalne komisjon. Muuseum alustas kohe ka tööde ostmist kaasaegse kunsti näitustelt. Eesmärgiks oli luua esinduslik kunstikogu, mis annaks ülevaate Eesti kunstist. Kogu koostamise põhimõtted sõnastas 1923. a Haridusministeeriumile saadetud ostukavas muuseumi ühingusse kuulunud kunstnik Kristjan Raud järgnevalt: „Kunsti alal kavatsetakse osta esimeses joones päris Eesti teoseid nii hästi praeguseid kui ka endiseid, samuti Eestist pärit muulaskunstnike töid. Tõid ostetakse näitustelt ja ateljeedest, nende hulgast kõige iseloomulikumaid valides.

Pastell „Prügieit” on kunstnik Ants Laikmaa kingitus kunstimuuseumile.

Oma algusaegadel kujutas EKM kogude profiililt nn segamuuseumi. Kogu tolleaegsest koosseisust ja paremikust annab ülevaate Tallinna Eesti Muuseumi 1922. a ekspositsiooni nimestik, mis on süstematiseeritud osakondade kaupa. Ajaloolise osakonna moodustasid mitmesugused kirikukunsti näited: altarid, skulptuurid ja muu inventar; ajalooline mööbel mõisatest ja linnamajadest ning sealtsamast pärit sisustusesemed. Kunstiosakond koosnes juba nimetatud A. Weizenbergi ja A. Laikmaa töödest, lisaks üksikud teosed A. Adamsonilt, J. Kölerilt, O. Hoffmannilt, K. Mägilt, A. Vabbelt, P. Arenilt ja mõnelt teiselt. Etnograafia-alane väljapanek oli esemete arvult kõige rikkalikum, koosnedes vastavalt muuseumi profiilile Põhja-Eestist kogutud esemetest.

1925. aastaks muutusid aktiivseks arutelud Tallinna Eesti Muuseumi kogude iseloomu üle. Leiti, et Eestis ei ole otstarbekas ülal pidada kahte ühesuguse suunitlusega muuseumi Tallinnas ja Tartus. Nii muutus järjest enam valdavaks mõte, et Tallinna muuseum tuleks ümber organiseerida spetsiaalseks kunstimuuseumiks. 22. novembril 1925 võetigi vastu põhikirja muutmise otsus arendada Tallinna muuseum kunstimuuseumiks, millel on etnograafia esindusosakond. Korraldati ümber muuseumi kogud ja püsinäitus. Juba 1927. aastal kirjutati ajalehes Vaba Maa uue püsiekspositsiooni kohta Kadrioru lossis: „Tallinna Eesti Muuseumist on nüüd saanud õieti esimene Eesti Kunstimuuseum […] Muuseumist on nüüd kolmveerand kunsti all, kuna ülejäänud osa moodustab etnograafilise osakonna.“ Ekspositsioonis oli esindatud Eesti kunst alates J. Kölerist ja A. Weizenbergist, vanema põlvkonna autoritest veel O. Hoffmann, K. ja P. Raud, A. Laikmaa, noorematest K. Mägi, N. Triik, J. Koort, A. Starkopf, P. Aren, A. Vabbe, E. Wiiralt jt. Eksponeeritud olid ka hollandi, flaami ja itaalia meistritele atribueeritud tööd.

Põhiliselt ostis muuseumile kunsti haridusministeerium. Osteti nii näitustelt kui ka kunstnikelt, nii nende ateljeedest kui pärast autori surma pärandist. Lisaks Eesti kunstile omandati ka välisautorite teoseid: 1926. aastal ostis haridusministeerium Riigikassa 91 teosest koosneva maalikogu, mille oli Eestisse toonud Petrogradi opteerumiskomisjon. Revolutsioonijärgselt Venemaalt omandatud põhiliselt Vene ja Madalmaade kunstnike teosed moodustavad praegu Kadrioru kunstimuuseumi välismaali kogu tuumiku.

Üks esimesi haridusministeeriumi kunstioste oli Paul Raua maal „Muhu rauk”

Ivan Repini „Sõduri jutustus” on muuseumisse jõudnud nn Riigikassa kollektsioonist

Alates 1925. aastast sooritas muuseumile kunstioste ka Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapital. See oli Eesti kunsti toetamiseks loodud organisatsioon, mis tegi enamiku ostudest eesti kunstnikelt, peamiselt näitustelt. Ostuotsused tegi Sihtkapitali nõukogu, muuseumil oli vaid nõuandev osa.

August Janseni maal „Peetri maja Kadriorus” oli üks esimesi Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali oste

Lisaks Eestiga seotud kunstile omandati muuseumile töid Eestis toimunud välisnäitustelt, kus eksponeeriti kaasaegsete autorite töid. Nii jõudsid 1930. aastatel muuseumisse Soome, Läti, Leedu ja teiste maade kunstnike teoseid. 1938. aastal toimus Tallinnas suur Belgia kaasaegse kunsti näitus, mille järel kingiti eksponeeritud 139 maali, graafilist lehte ja skulptuuri kunstimuuseumile. Kahjuks hävis enamik sõjaeelsest kaasaegse väliskunsti kogust muuseumihoone põlengus 1944. a märtsis.

Alates 1939. aastast, seoses baltisakslaste lahkumisega Eestist, hakkasid muuseumisse jõudma kunstivarad, peamiselt maalid ja mööbel, mida lahkujad kaasa ei võtnud. Üheks olulisemaks sel viisil saadud lisanduseks on praegu EKM-i välisgraafika kogus olev kollektsioon Saksa 20. saj alguse ekspressionistlikku graafikat, mille annetas muuseumile mööblivabrikant Martin Luther. Muuseumi kogud täienesid ostudega ka sõja ajal, mida soodustas asjaolu, et sõjaolukord lõi kunsti hinnad alla.

Max Beckmanni teos „Vana naine kapottkübaraga” on üks paremaid näiteid Saksa ekspressionistlikust graafikast EKMi kogus

Seega oli 1940. aastateks Eesti Rahva Muuseumi Tallinna osakonnast saanud riiklik Eesti Kunstimuuseum. Kogumistegevus kujutava kunsti alal oli tol perioodil väga mitmekesine. 1920. aastatel koondus muuseumisse suhteliselt palju keskaegset ja väliskunsti, sest seda oli tol ajal rohkem liikvel. Alates 1930. aastatest muutusid ostud Eesti kunstnikelt järjest arvukamateks ja süstemaatilisemaks – muuseumis olid esindatud nii vanema kui noorema põlvkonna maalijad, graafikud ja skulptorid, igaühe looming selles kvaliteedis ja kvantiteedis, mis võimaldas saada ülevaate Eesti kunsti arengust. Kokku oli EKM-il 1944. a 9. märtsiks, mil pommitabamuse saanud kõrvalmajast süttis tolleaegne muuseumihoone Tallinnas Narva maanteel, üle kolme ja poole tuhande kujutava kunsti teose.

 

Kersti Kuldna-Türkson (EKMi peavarahoidja)
Illustratsioonid: Eesti Kunstimuuseum

 

Et huvitavaid lugusid ikka jätkuks, telli Pööning koju käima!

Ajakirja saab tellida siit: https://tellimine.ee/est/pooning-11791 või telefonil 617 7717 (Express Post).

Pööningu varasemaid numbreid saab tellida toimetusest e-posti aadressil toimetus@ajakiripooning.ee