Eestis, nagu mujalgi Euroopas, ei olnud keskajal sünnitusmaju. Sünnitus leidis aset kodustes oludes, kus heal juhul pakkus asjatundlikku abi ämmaemand. On teateid linnas töötanud ämmaemandate kohta, külaämmaemandatest allikad paraku vaikivad. Meie valgustusajastu literaat A. W. Hupel märgib, et eestlastel käib sünnituse juures abiks „asjatundmatu vanaeit”, õigeid ämmaemandaid neil pole.
Varaseim kirjalik teade ämmaemandast Tallinnas pärineb 1334. aastast. Keskajal seati Liivimaal sisse linnaämmaemanda ametikoht. Linnaämmaemand sai raelt palka ning oli kindlustatud tasuta elamispinnaga. Nimeliselt on teada mõned selle ameti pidajad, nagu Grote Anneke, Birriete, Josine Papenbusch jt, samuti Tallinna linnaämmaemand Josine Papenbusch (Oleviste kiriku jutlustaja Simon Wanradti abikaasa).
Pööningu arstide ja patsientide teemalises sügisnumbris kirjutame kokkupuutest meditsiiniga elu alguses – esimestest teadaolevatest kutselistest ämmaemandatest Eestis.
Autor: Inna Põltsam-Jürjo
Illustratsioonid: Wellcome Library, Wikimedia Commons
