Lood

Koduse fotokogu korrastamine

Kuidas kodustes tingimustes vanu fotosid säilitada?

Ajal, mil analoogkandjal fotomaterjal on järk-järgult käibelt kadumas ja digitehnoloogia arenguga nii pildistamise kui fotode vaatamise harjumused muutunud, on fotopärandi väärtustamine ja säilitamine järjest olulisem. Vaatame lähemalt, kuidas fotokogu korrastada ja kodustes tingimustes hoida.

Fotomenetluste mitmekesisus

Analoogfoto omadused, ajalooline taust ja säilitustingimused on lahutamatud materjalidest, mida läbi fotoajaloo positiiv- või negatiivkujutise valmistamiseks kasutatud. Foto koosneb põhimikust (metall, klaas, plastik, paber vm), valgustundlikust emulsioonikihist (pildimoodustajaks peamiselt hõbe või värvaine; sideaineks albumiin, kolloodium või želatiin) ning erinevatest viimistluskihtidest.

Esimest laiemalt levinud fotomenetlust – ainukordset kujutist hõbetatud vaskplaadil ehk dagerrotüüpi – tutvustati maailma avalikkusele 1839. aastal Pariisis. Teated Tallinnas tegutsenud rändfotograafidest pärinevad 1843. aastast, mil Kadriorus pildistati dagerrotüüp-portreid. 1840.–1850. aastatel muutus pildistustegevus Eestimaal küllaltki tavapäraseks. Hoolimata vilkast pildistustegevusest on Eesti mäluasutustes täna säilinud vaid 23 dagerrotüüpi[1].

1850. aastate lõpul hakkas kallis, elitaarne ja tehniliselt keerukas dagerrotüüpia seoses uute fotomenetluste kasutuselevõtuga populaarsust kaotama. Järgmistel aastatel, mil algas paiksete fotoateljeede levik, võttis aina rohkem fotograafe kasutusele paberfotod ja alates 1860. aastate keskpaigast olid need Eestis muutunud ainuvalitsevaks.

Paberfotodest olid 19. sajandi lõpul kasutusel albumiin- ja kolloodiumfotod. Teised varased fotomenetlused, sh dagerro-, ambro-, ferrotüübid, soolapaber- ja albumiinfotod, on esindatud küll mäluasutustes ja kollektsionääride kogudes, kuid kodudes on need pigem haruldused: kuni 19. sajandi lõpuni oli foto eelkõige luksusese, samuti polnud veel välja kujunenud vajadust ega harjumust enda pildiliseks jäädvustamiseks.[2]

Seevastu kolloodiumfotosid leidub juba rohkem. Peamise osa kodustest kollektsioonidest moodustavad 20. sajandi jooksul kasutusel olnud mustvalged hõbeželatiinfotod ning -negatiivid (klaas- või plastikpõhimikul), samuti fotomehaaniliste trükimenetluste teel valmistatud loodus- ja linnavaadetega postkaardid. Viimastel aastakümnetel on neile sekundeerinud värvilised kromogeenfotod ja diapositiivid.

Kaasaegsed fotod on valminud digitrükimenetluste teel ning asuvad paberist ja plastikust koosneval kihilisel materjalil.[3]

Fotokogu korrastamine

Alustada tasub fotokogu materjali ja sisulise mitmekesisuse ning seisukorra hindamisega, sest sellest sõltub säilitusmeetodite valik. Sorteerige kollektsioon järgmistel alustel:

  • kujutis: negatiiv, positiiv;
  • põhimik: läbipaistmatu (paber, metall), läbipaistev (klaas, nitro-, atsetaat- või polüesterpõhimik);
  • fotomenetlus[4];
  • formaat (nt visiit-, kabinetiformaat vm) ja mõõtmed;
  • viimistluskihtide olemasolu: retušš, lakk, toneering, koloreering;
  • vormistus: aluspapp, raam, karp, album (fotod plastiktaskutes, liimitud albumilehele või kinnitatud fotonurkade abil);
  • sisuandmete olemasolu: kirjed, fotograafi tempel.

Ka analoogkujul fotomaterjale (originaalnegatiive) tasub alles hoida: neilt võib leida väärtuslikku infot, mida negatiivid tänu oma detailirikkusele hästi edasi annavad.

Säilitamine

Kui ülevaade kogustest, mõõtmetest, materjalist ja vormistusest on olemas, saab luua sobilikud säilitustingimused. Siinkohal tasub läbi mõelda, kas fotod jäävad aktiivsesse kasutusse või paigutatakse need digiteerimise järgselt hoiule ning vaadeldakse hoopis digikujutisi.

  • Hoiustamiseks sobib võimalikult jahe (kuni +18°C) ja kuiv (suhteline õhuniiskus vahemikus 30–50%)[5] akendeta ruum. Asetage fotod eemale niiskuse ja sooja allikatest (kamin, radiaator, õhuniisuti) ning jälgige, et ruumi tingimused oleksid stabiilsed nii ööpäeva- kui aastaringselt.
  • Originaalvormistuses (albumis, raamis, karbis) foto säilitage algsel kujul. Juhul kui vormistus või selle seisukord (nt hallitus, vananenud kleeplint vm) fotot kahjustab, laske see spetsialistil eemaldada.
  • Lahtised fotod paigutage eraldi ümbristesse või paberilehtede vahele, vältimaks emulsiooni kriimustamist ja määrdumist.
  • Asetage erinevas suuruses, põhimikul ja seisukorras fotod eraldi karpidesse. Teatud vananemisreaktsioonid (nt nitropõhimiku hüdrolüüs, atsetaatpõhimiku äädikhappe sündroom[6]) on nakkava iseloomuga ja võivad ohustada ülejäänud fotokogu.
  • Eemaldage vanad paber- või kalkaümbrised: need ei ole foto pikaajaliseks säilitamiseks sobilikud. Kandke info originaalümbristelt ja märkmelehtedelt uuele ümbrisele. Vajadusel võib originaalümbrised säilitada eraldi karbis koos viitega fotole.
  • Kasutage ajas püsivaid stabiilse koostisega materjale[7]: happevabad paber- või kileümbrised ja kartongist karbid või registraatorid. Hoiduge puidust karpidest, sest need võivad eraldada äädikhapet ja olla kaetud fotosid kahjustavate viimistluskihtidega (nt lakk, värv).
  • Läbipaistvad kiletaskud (polüester, -etüleen või -propüleen) sobivad hästi siis, kui on tegemist aktiivselt kasutatava koguga: fotod on nähtavad, ilma et neid peaks ümbrisest eemaldama. Vältige kileümbriseid siis, kui fotol olev emulsioon on kahjustunud ja irdub põhimikult.
  • Paberümbriste eeliseks on poorsus, kaitse valguse eest ja omadus toimida puhvrina. See on hea valik juhul, kui fotokogu aktiivselt ei käsitseta. Paberümbrisi valides jälgige, et need oleksid kõrge alfa-tselluloosi sisaldusega[8] ja liimühendusteta, soovituslikult läbinud ka PAT-testi (Photographic Activity Test)[9].
  • Kui fotodel on lahtist tolmu, eemaldage see enne ümbrisesse asetamist kuiva pehme pintsliga. Ärge püüdke rebendeid kleeplindiga parandada või hõbeželatiinfotode peamist kahjustust – nn hõbepeeglikihti – eemaldada, sest sellised parandused on tagasipööramatud.
  • Koguge andmeid fotograafi, dateeringu ja fotol kujutatu kohta ning märkige need ümbrisele või foto tagaküljele. Kasutage ainult pehmet grafiitpliiatsit, kileümbrise jaoks peenikest veekindlat püsivat markerit. Lisage ümbrisele märge halvas seisukorras fotode kohta, mis manitseks karbi või ümbrise avamisel ettevaatusele.
  • Lõigake negatiivirullid 5- või 6-kaadrilisteks ribadeks, asetage kiletaskutesse ja köitke arhiiviregistraatorisse, et vältida nende kooldumist rullis. Klaas- ja nitronegatiivid pakendage paberümbristesse.
  • Vältige originaalfotode püsivat eksponeerimist, sest need on valguse ja õhusaaste (nt värske värv, osoon) suhtes tundlikud. Ärge asetage fotosid otsese päikesevalguse kätte. Valguse suhtes tundlikumate fotomenetluste puhul kasutage eksponeerimiseks digikoopiaid.[10]
  • Kandke puuvillaseid kindaid, nende puudumisel katsuge pilte puhaste kätega, toetades fotot servadest ja tagaküljelt, emulsioonikihti puudutamata.
  • Võimalusel digiteerige, et luua kujutistele lihtne ligipääs. Seejuures on oluline, et digikujutis oleks originaalfotoga seostatav (nt identne numeratsioon foto ümbrisel ja faili metaandmetes). Pidage meeles, et digiteerimine ei asenda originaali säilitamise vajadust.

 

Refereeritud artikkel. Artikkel ilmus täisversioonis Pööningu 2018. a kevadnumbris

Kadi Sikka
(Rahvusarhiivi filmiarhiiv)
Fotod: Rahvusarhiiv, Kadi Sikka

Allikad

 

Fotomenetluse tüübid

Ilukarbis dagerrotüüp, 9,2 x 8,6 x 1 cm. Noormehe poolportree, u 1850. aastad. (Tuvastamata fotograaf. Tallinna Linnamuuseumi Fotomuuseum, TLM 4929 F)

Dagerrotüüpia – esimene laiemalt levinud fotomenetlus, mis oli kasutusel 1839. aastast kuni 1860. aastateni. Hõbetatud vaskplaadile tekkinud ainukordne fotokujutis – dagerrotüüp – vormistati ilukarbis või -raamis.

Kabinetiformaadis albumiinfoto, 17,1 x 10,9 cm. Naise poolportree, 1881. (Foto: H. Schmiechen. Erakogu)

Albumiinfoto – mustvalge foto paberil, harilikult vormistatud pappalusele, levinud 1860.–1890. aastatel. Hõbedaühenditest koosnev kujutis moodustus kontaktkopeerimise teel emulsioonile, mille sideaineks oli munavalge. Tuvastatav läikiva pealispinna, vananedes kollakaks tõmbuvate heledate pildialade ja emulsiooni mikropragude järgi.

Visiitformaadis kolloodiumfoto, 10,4 x 6,3 cm. Mehe poolportree, u 1910. a. (Foto: Jaan Riet. Erakogu)

Kolloodiumfoto – mustvalge foto paberil, harilikult vormistatud pappalusele, levinud 1880.–1910. aastatel. Hõbedaühenditest koosnev kujutis moodustus kontaktkopeerimise teel emulsioonile, mille sideaineks oli kolloodium. Tuvastatav vikerkaarehelgi järgi, mis tekib emulsioonile teatud valguse langemise nurga all.

Paberraamis ambrotüüp. Grupipilt, u 1850. aastad. (Tuvastamata fotograaf. FM, TLM F 9506)

Ambrotüüp – märgkolloodiummenetluse teel saadud nõrgalt alasäritatud negatiivkujutis klaasil, mis näib mustale taustale asetatuna positiivina. Vormistatud harilikult iluraami või -karpi, levinud 1850.–1860. aastatel.

Paberraamis ferrotüüp, 12 x 8 cm. Kahe mehe täisportree. (Tuvastamata fotograaf. FM, TLM F 9845:1)

Ferrotüüp – märgkolloodiummenetluse teel saadud nõrgalt alasäritatud negatiivkujutis musta värvi või tumeda lakiga kaetud metallplaadil. Vormistatud harilikult paberraamis, tihti säilinud ka lahtiselt. Levinud 1850.–1920. aastatel.

Aluspapil soolapaberfoto, 6,4 x 10,2 cm. Toompea loss Tallinnas, u 1862. a. (Foto: Constantin Schmidt. FM, TLM F 596

Soolapaberfoto – esimene paberpõhimikul fotomenetlus, levinud 1840.–1850. aastatel. Vormistatud paksemast paberist või papist alusele. Mustvalge kujutis moodustus soola- ja hõbenitraadilahuses ettevalmistatud paberile kontaktkopeerimise teel. Iseloomulikud matt pind ja emulsiooni puudumine, st kujutis on „uputatud” paberikiudude vahele.

Hõbeželatiinfoto ja –negatiiv – mustvalge foto paberil (või negatiiv klaasil või plastikul). Hõbedaühenditest koosnev kujutis moodustus emulsioonile, mille sideaineks oli želatiin. Levinuim fotomaterjal nii professionaalide kui amatööride seas, kasutusel 1880. aastatest tänapäevani. Negatiivid olid saadaval rull- või tasafilmina, paberfotode vormistus- ja viimistlusviise oli aga väga erinevaid: kujutise pind võib olla nii matt kui läikiv, sile või reljeefne, retušitud ja lakitud. Paber on piisavalt tugev ja paks ega vaja tingimata pappalusele vormistamist.

Hõbeželatiinfoto, 4,4 x 6 cm. Toila Oru lossi muruplats, pildistatud tõenäoliselt sealse aianduspraktikandi poolt 1939. a suvel. (Foto: erakogu)

Hõbeželatiin-klaasnegatiiv, 10 x 15 cm. (Foto: Jaan Riet. RA, EFA.215)

Atsetaatpõhimikul hõbeželatiin-filminegatiivid: Vasakul 35 mm rullfilmi lahtilõigatud kaader ja paremal 6 cm laiune rullfilm. (Foto: RA)

Kromogeenfoto ja –negatiiv – Värviline foto spetsiaalsel RC-paberil (või negatiiv läbipaistval plastikul). Levinuim värviline fotomaterjal, kasutusel 1940. aastatest tänapäevani. Kujutise moodustavad orgaaniliste värvainete kihid. Peamiseks säilivusprobleemiks on värvikihtide erinev tuhmumine UV-kiirguse ja sobimatute keskkonnatingimuste toimel, mis põhjustab kujutise värvitasakaalu muutumise (nt kollakaks, punakaks, sinakaks).

RC-paberil värvifoto (kromogeenmenetlus), 10 x 15 cm. Foto üla- ja allserv on valguse toimel pleekinud sinakasroheliseks. Laulupeo rongkäik, 20.06.1993. (Foto: erakogu)

Atsetaatpõhimikul värvinegatiiv (kromogeenmenetlus). 35 mm rullfilmi lahtilõigatud riba, mis sisaldab 5 kaadrit. (Foto: erakogu)

Diapositiiv (ehk slaid) – mustvalge või värviline positiivkujutis klaasil või plastikul. Läbipaistval põhimikul kujutis projitseeriti valgusallika ning läätse abil seinale või kangale. 35 mm diapositiivid vormistati tavaliselt paberist, metallist või plastikust raamidesse. Algsed raamid ja ümbriskarbid tuleb säilitada, sest need on oluline osa kollektsiooni tervikust. Mustvalged diapositiivid võeti kasutusele paralleelselt klaasnegatiividega, värvilised kromogeenmenetluse teel valmistatud diapositiivid olid aga kasutusel alates 1930. aastatest.

Paberraamis mustvalge diapositiiv klaasil (8,4 x 8,4 cm) koos originaalkarbiga. Sõdurite tüübid, 1919. a. (Foto: Voldemar Thomson. RA, EFA.11)

Atsetaatpõhimikul 35 mm värvilised diapositiivid Salvo raamides ja karpides, u 1990. a. (Foto: erakogu)

Fotomehaaniline trükimenetlus Uusikaupunki vaadet kujutaval postkaardil, 9 x 14 cm. (Foto: erakogu)

Fotomehaanilised trükimenetlused – trükimenetlused (sh fotogravüür, kollotüüpia, raster- ja ofsettrükk), mille puhul kasutati fotokujutist ainult pildi kandmiseks trükiplaadile. Seejärel oli võimalik trükiplaadi ja tindi abil pilti paljundada kõikvõimalikele paberalustele ilma fotonegatiivi kasutamata. Levinuimaks kasutusalaks olid postkaardid jm trükised (ajalehed, voldikud, raamatud).

Digitrükimenetlus: tinditrükk Agfa fotopaberil, 10 x 15 cm, 2017. a. (Foto: erakogu)

Digitrükimenetlused – tänapäeval digitaalsete kujutiste mustvalgeks või värviliseks printimiseks kasutatavad menetlused (nt sublimatsioon-, laser-, tinditrükk vm), levinud peamiselt alates 1980. aastatest. Värvainest või pigmendist koosnev kujutis asub paberil või paberist ja plastikust koosneval läbipaistmatul kihilisel materjalil.

Pliiatsiretušš klaasnegatiivil on tuvastatav säbrulise võrgustikuna portreteeritava näol, juustel jm detailidel. Klaasnegatiivi detail. (Foto: Jaan Riet. RA, EFA.215)

Retuššimine – fotode ja negatiivide viimistlusviis, mida kasutati tehnilistel, esteetilistel või kunstilistel eesmärkidel (nt fotomenetluse defektide eemaldamine, portreteeritava silmade ja ehete esiletoomine, kortsude eemaldamine, tausta kunstipärasemaks muutmine vms). Selleks kasutati peamiselt erineva tugevusega grafiitpliiatseid, sütt ja tušši.

Lakk klaasnegatiivi emulsioonikihil kaitseb kujutist mehaaniliste vigastuste ja niiskuse eest. Klaasnegatiivi detail. (Foto: RA, EFA.215)

Lakkimine – fotode ja negatiivide viimistlusviis, mille peamiseks eesmärgiks oli kaitsta emulsiooni kriimustuste jt mehaaniliste või keemiliste kahjustuste eest. Lakki on kasutatud ka tehnilistel ja esteetilistel eesmärkidel (nt fotomenetluse defektide tasakaalustamine, emulsioonile läike lisamine või matistamine).

Toonitud hõbeželatiinfoto, 9 x 14 cm. Kehtna majapidamiskool, u 1930. aastad. (Foto: erakogu)

Toonimine – fotode keemiline viimistlusviis, millega suurendatakse kujutise visuaalset efektiivsust, andes mustvalgele kujutisele erinevaid tonaalsusi. Lisaks muutis toonimine fotokujutist moodustava metallilise hõbeda püsivamaks ühendiks, kaitstes seeläbi kujutist tuhmumise eest. Toonimisretsepte on väga erinevaid, sh on kasutatud kuld-, väävel-, seleentoonimist.

Mustvalge koloreeritud detailidega hõbeželatiinfoto, 13,8 x 8,5 cm. (Foto: erakogu)

Koloreerimine – fotode viimistlusviis, mis aitas enne värvifotograafia menetluste laiemat kasutuselevõttu ilmestada muidu piiratud tonaalsusega mustvalget fotokujutist. Nii andis portreedele loomulikumat ilmet näiteks ehetele, silmadele ja põskedele värvi lisamine. Selleks kasutati erinevaid pigmente ja värvaineid, sh akvarell-, õli- ja temperavärve.

Korrastamata fotokast: puuduvad ümbrised või vahelehed, mis hoiaks ära emulsioonikihtide kokkupuute. (Foto: erakogu)

Äädikhappe sündroom on vananemisreaktsioon, mille tulemusel eralduvad atsetaatnegatiivist äädikhappeühendid. See põhjustab põhimiku hapraks muutumist, kokkutõmbumist ja nn kanalite moodustumist põhimiku pinnale. (Foto: RA)

Hõbeželatiinfoto levinuim kahjustus on hõbeda eraldumine ehk nn hõbepeeglikiht, mis koosneb fotokujutise moodustanud hõbedast ja tekib emulsiooni pinnale, kujutise tumedatele aladele õhusaaste ning -niiskuse oksüdeerival mõjul. (Foto: erakogu)

Korrastatud negatiiviribad arhiiviregistraatorisse köidetud kiletaskutes. (Foto: RA)

 

 

[1] Vt Eesti dagerrotüüpe Euroopa dagerrotüüpide andmebaasis Daguerreobase: http://www.daguerreobase.org/en/collections/indeling/grid?q_searchfield=estonia&language=en-GB

[2] Liibek, Tõnis. 2010. Fotograafiakultuur Eestis 1839–1895. Doktoritöö. Tallinn: Tallinna Ülikool, Kunstide Instituut, lk 195.

[3] Loe digitrükimenetluste säilitamisest pikemalt portaalist DP3: http://www.dp3project.org/.

[4] Fotomenetluste tuvastamisel on abiks allikad (http://fotoparand.org.ee/wp/allikad/) ja bibliograafia (http://fotoparand.org.ee/wp/bibliograafia/) MTÜ Eesti Fotopärand kodulehel.

[5] Vt ka ISO standardi kohaseid säilitustingimusi (allikas: IPI Media Storage Quick Reference): http://fotoparand.org.ee/wp/wp-content/uploads/2012/04/AV-meedia-sailitus_ISO-standard.pdf

[6]  Loe vananemisreaktsioonidest lähemalt: Korol, Karoliine. 8 mm filmid. Ajalugu, vananemine ja säilitamine. http://blog.erm.ee/?p=5822

[7]  Materjalid saadaval nt Zelluloosi paberipoes: https://www.zelluloos.eu/koik-tooted/arhiivitooted.html

[8] Vt nt: https://www.zelluloos.eu/arhiivipaber-kb-90-g-m-100-x-75-cm-loodusvalge.html

[9] Image Permanence Institute, Photographic Activity Test (https://www.imagepermanenceinstitute.org/testing/pat)

[10] Loe fotomenetluste valgustundlikkuse ja eksponeerimise kohta täpsemalt: Sikka, Kadi. Originaalfotode eksponeerimine näitusel. Juhend. Tallinn: Rahvusarhiivi filmiarhiiv, 2015.            http://www.ra.ee/wp-content/uploads/2016/06/Originaalfotode_eksponeerimine_naitusel_Juhend_filmiarhiiv_KSikka.pdf

 

Uuri lähemalt ka neid lugusid:

Aiaajalugu maja ümber

Peremeheks omal (aia)maal

Tõnu Õnnepalu mõtisklus

Kallas kahel pool

Eestis toodetud vormeliautod

Kodu

Kohaliku aja järgi. Kuidas moodsat koju kujundada?

Pikakose – sajandi jagu lugusid